unistada ega tuleviku sündmuste mõju ette näha praegustele olukordadele. Inimese kronesteesia
võimet peetakse üheks kõige otsustavamaks teguriks kunagiste kõrgkultuuride ja tsivilisatsioonide
tekkeloos. Mõttes ajas liikuda annab inimesele võime analüüsida minevikku ja olevikku ning
seejärel ennustada ette võivaid sündmusi. Niimoodi inimene otsustab, eristab ja valib. Kunagiste
suurte monumentide püstitamisega sooviti jääda surematuks – kesta edasi ka tulevikus, peale
inimese surma. On olemas ohtlikuid olukordi, kus on hädavajalik analüüsida olevikus asetleidvaid
situatsioone ja luua sellest tuleviku stsenaarium. Kronesteesia võime on kindlasti inimmõistuse üks
põhifunktsioone, mille olemasoluta ei tunneks me selliseid kultuure, mis tänapäeval olemas või
säilinud on. Analüüsida minevikku ja olevikku ning sellest järeldada tulevikus aset leidvaid
sündmusi või objekte on inimese mõistuse üks tähtsamaid omadusi. Näiteks tööriistade
valmistamise võime näitab inimese ühte kõige loomulikumat intelligentsuse vormi – nimelt
abstraheerimisvõimet. See tähendab seda, et inimesel on ajus kujutlus valmistavast tööriistast juba
varem olemas, kui ta seda looma hakkab. Ka selline asjaolu näitab inimese arukust. Psühholoog
Jean Piaget nimetab abstraheerimisvõimet tegevuse virtuaalse realiseerimise võimeks või vahel
mentaalseks manipuleerimiseks sümboolsete objektidega. Inimese intelligentsus avaldub näiteks
kaaludes eelnevalt tegevuse või hüpoteesist tulenevaid tagajärgi, mõelda lähteandmetes sisalduva
kasuliku teabe üle. Minevikus asetleidnu määrab tegevusi olevikus ja tulevikus. Seepärast ei saa
elada teadmatuses, et mis on varem asetleidnud. „Kes ei mäleta minevikku, see elab ilma
tulevikuta.“
Järelikult ajas võimalikku rändamist on üldse ainult kahte liiki. Esimene liik neist hõlmab
inimese reaalset ( füüsilist ) ajas rändamist, mis on kirja pandud Maailmataju ajas rändamise
teoorias. Teine liik aga hõlmab mõttelist ajas rändamist, mida psühholoogias nimetatakse
kronesteesiaks ehk ajatajuks. Vastavalt nende liikidele nimetatakse esimest liiki ajas rändamist
füüsikaliseks ajas rändamiseks ja teist liiki psühholoogiliseks aja rännuks. Mõistus, mis omab
kronesteesiat ehk ajataju võimet, suudab lõpuks teostada ka füüsikalist ajas rändamist.
Unisoofilises psühholoogias käsitleme sellist ajataju vormi, mis seisneb erinevate ajahetkede
omavaheliste kauguste tajumisel ajas või üldse ajataju puudumist.
Kõik sündmused ja nähtused Universumis toimuvad ruumis ja kestavad teatud aja. Aeg ja ruum
( aegruum ) on Universumi üks kõige fundamentaalseim „mõõdupuu“ või „nähtus“ - seda esineb
absoluutselt igalpool, absoluutselt iga loodusnähtuse juures. Nii esineb seda ka Unisoofias. Ka seal
on aja ja ruumi tunnetamine üks maailma tajumise olulisemaid tahke. See on ilmselt nö. kõige fundamentaalsemaid taju liike. Kõik ülejäänud Unisoofias kirjeldavad taju liigid on juba nendest tulenev.
Aja tunnetamisega on samad lood mis ruumi korralgi. Ka aega tajub inimese teadvus ainult osaliselt. See mida inimene tajub aega kogu oma elu jooksul – elades planeet Maal – on tegelikult ühe
suurema aja ulatuse osa – nimelt Universumi kogu aja [] \