ka veel väsinud ja vedelikupuuduses. Kuid see ei olnud veel kõik. Ta sattus ka ohtlikku keerisesse:
„Korraks mõtlesin, et kaotan teadvuse.“ Kuid tema närvid pidasid kõigele vaatamata siiski vastu.
Inimene võiks ja ka oleks suuteline tajuda Universumi kogu ruumilist ulatust, mitte ainult selle
osa nagu me igapäevaselt kogeme oma väikesel planeedil Maa, mis on täiesti tühine võrreldes kogu
ülejäänud Universumiga. Ilmselt on vaja selleks tehnoloogilist abiväge. Me peaksime rändama siis
planeedilt Maa kaugeimate galaktikateni. Näha enda ihusilmadega kõiki suurimaid objekte Universumis. Ise reaalselt Universumi avarustes ringi liikudes on võimalik tajuda Universumi suure mastaabilisust. Liikumine toimugu siis vastavalt sujuvalt ja pidevalt. Näiteks alustada oma kosmilist
liikumist planeet Maalt. Siis järgmine aste oleks kogu Päikesesüsteemi avaruse kompimine, edasi
tuleb juba siis Linnutee galaktika ja siis galaktikate moodustised – parved ning superparved. Sujuv
liikumine väikestelt objektidelt suurtele kehadele annab meile ettekujutuse nii maailma mastaapsuse
kohta kui ka inimese enda suuruse selles. Millist ruumiosa miski hõlmab. See ei võiks ainult võimalduda kosmoserändude puhul, vaid ka inimese oma enda peas – ettekujutades. Kuid selleks oleks
vaja tohutult suurt ja head kujutlusvõimet. Et kujutamine kogu Universumi ruumala tajumist
inimese oma enda peas oleks kosmoserännu kogemusega ( läbi Universumi hiigelruumi ) samaväärne, käib see inimese ajule tohutult üle jõu. Tõenäoliselt seda polegi võimalik ilma mõistuse või aju
neuronaalse manipulatsioonita. Universumi ruumiline mastaapsus on tohutu. Isegi inimaju ilmselt ei
suudaks kogu selle ulatust endale ette tajuda.
Joonis 3 Kõrgel maapinnast hõljuvad langevarjurid. Ka sellisel korral
ilmnevad ruumitaju fenomenaalsed aspektid – tajutakse maailma ruumilist
ulatust ja enda väiksust selles.
http://f2.pmo.ee/f/2012/07/22/1229008t20h07f5.jpg
Võtame näiteks Linnutee galaktika. Me teame faktiliselt, et see on olemas ja teame missugune
ta välja näeb. Kuid Galaktikat tajudes ( mitte lihtsalt teades ) näeksime või saaksime sellest rohkem
aimu kui selle olemasolu lihtsalt faktiliselt teada. Me saaksime tajudes informatsiooni rohkem kui
mitte tajudes. Analoogina toome välja näiteks galaktika ja mingisuguse suvalise niidu või põllu välja vahelise seose. Kui inimene asub niidu väljal, mis on kaugelt ümbritsetud puudega ( metsaga ),
siis tajub ta selle suurust ja enda ruumiosa selles. Inimene tunnetab niidu välja suurust ainuüksi oma
vaateväljaga. Ta oskab ka hinnata oma osa selles või ruumilist ulatust selles, enda väiksust võrreldes
niidu suurusega. Galaktika tunnetamisega on täpselt samad lood. Seda peaks kogema samamoodi
nagu niiduvälja, mis on metsaga ümbritsetud. See aisting inimese teadvuses ( peaajus ) peaks olema
mõlemal juhul samaväärne. Loomulikult peaks seda ise nägema, et ettekujutada galaktika kogu ruumilist ulatust kosmoses. Kui vaadata seda tohutut objekti oma enda ihusilmadega tulebki selline aisting ette. Aga selline taju võiks tulla ka ilma seda ise reaalselt nägemata – inimese kujutlustes.
Nõndaviisi võiks ettemanada kogu Universumi ruumilist ulatust oma kõigis mastaabides, ilma seda
reaalselt ise nägemata.
15