sajast protsendist. Pole ka midagi imestada. Inimene elab ju praktiliselt sünnist surmani ainult
planeet Maal, kui ta juhuslikult muidugi astronaut ole ja kosmoses liigu. See aga „hõlmab“ ainult
tühise osa kogu Universumist. Selline osa, kus inimene eksisteerib kogu oma elu jooksul, hõlmab
ainult mõne üliväikese protsendi Universumi ulatusest. Tegelikult paneb imestama, et inimene näeb
ainult seda osa maailmast, mil ta elab planeedil Maa. Ja seda kogu oma elu - teadmata, mis mujal
Universumis toimub või eksisteerib. Käimata kohtades, mida inimsilm pole kunagi ise näinud. Veel
vähem ettekujutada või seostada seda kuidagi oma tühiste elukogemustega. Analoogina võiks välja
tuua näiteks mao ja kotka omavahelise seose. Madu elab kogu oma elu nö. „väikeses maailmas“.
Talle on tajutav ainult maapinna ruumi osa. Lendavale kotkale on aga tajutav palju suurem
maapinna ruumi osa, kui roomavale maole. Kõrgel lennates avaneb kotkal suurem vaateväli, kui
maapeal. Nii tajub kotkas maailma nö. „rohkem“ kui näiteks madu.
Maailma ruumiliste omaduste vaimne esindamine toimub ka aistingute vahendusel. Kuid selline
võime kujuneb pertseptiivseks inimese elu jooksul, sest see on seotud inimese liikumisega ruumis.
Näiteks, et Kuud kätte saada, püüab roomamiseas laps sirutada käe Kuu poole. Kuid juba 4-5aastane normaalne laps nii enam ei tee.
Joonis 2 Inimese silm ei suuda eristada väga suuri vahemaid ruumis ja seega tunduvad kõik tähed taevas olevat
ühekaugustel. Tegelikkuses asuvad tähed väga erinevates kaugustes. Näiteks tähed, mis paistavad taevas üksteisele
väga lähedal olevat, on tegelikult teineteisest väga kaugel. Näiteks tähed, mis paiknevad Orionis, on tegelikult Maast
paarsaja kuni tuhande valgusaasta kaugusel.
( „Kosmos“, Marshall Mini, Ian Graham, Koolibri 2002 )
Paljud Venemaa noored tegelevad ühe eluohtliku lõbuga – nn taevas kõndimisega. Noored
kõnnivad ja seisavad väga kõrgete hoonete või muude rajatiste tipus kõrge kukkumise serval.
Hooneid enamasti ka pildistatakse. Turvavarustust sellisel tegevusel ei kasutata. Näiteks Marat
Dupri tegeles sellise hobiga juba aastaid. Ta on oma sõpradega turninud paljude hoonete ja ehitiste
tippu. Näiteks käis üks neist 215 meetri kõrgusel Peetri I monumendi otsas. Kuid selline tegevus on
enamasti siiski keelatud. Seepärast harrastatakse seda hobi salaja. Kuid Marat õigustab riski saadava
naudinguga: „Kui olen katusel, tekib tunne, et kogu maailm on mu jalge ees. Kõik probleemid ja
hädad jäävad kuhugi alla maha. Kõrgus erutab mind. See annab energiat ja entusiasmi uusi häid
pilte teha.“ Ta ei karda kukkuda ja viga saada. Kuid samas saab aru, et säärane tegevus on siiski
tervisele kahjulik. Pärast meeletut adrenaliinidoosi võib järgneda peavalusid, mis võivad kesta mitu
päeva. Aastal 2012 oktoobris hüppas austerlane Felix Baumgartner alla 39 000 meetri kõrguselt.
Pärast edukat maandumist andis ta mõista: „Mõnikord peab minema väga kõrgele üles, et näha, kui
väike sa tegelikult oled.“ Vabalangemise ajal saavutas ta esimese inimesena helikiiruse. Tema kiirus
küündis 1342,8 kilomeetri tunnini. Ta väljendab: „Ma ei tundnud ülehelikiirust üldse, mul oli nii
palju tegemist teiste