rahvastikust alla vaesuspiiri, mida näitavad riigi ametlikud uuringud. Paljude inimeste reaalne elu
erinevates riikides on välja kujunenud ühiskonna materiaalseks teenimiseks, mis väljendub näiteks
riigieelarve täitmises. Inimese elu mõte ja tegevus Maal on välja kujunenud materiaalse sissetuleku
teenimises. Kuid elu ei tohiks seisneda ainult selles, sest elu on palju väärtuslikum. Selge on see, et
väärtushinnangud elule või heaolule on inimestel väga suuresti varieeruvad ja enamasti isegi
väärad. Töö tegemise aega võiks olla palju vähem, kuid selleks tuleb vastavalt muuta suurem osa
inimühiskonna elukorraldusest. Umbes kolmandik inimeste elust kulub niikuinii une peale.
Inimeste põhitegevus seisneb ainult enda elatamises ja seega kogu inimühiskonna elutegevus
sarnaneb pigem loomariigi omaga, sest ka loomad on sunnitud enda eksisteerimiseks pidevalt
toituma ja seda hankima. Ainult vorm ( s.t. elatamise viis ) eristab inimeste elutegevust loomadest.
Kuna selline „mittemateriaalne“ eluvorm ei pea enda eksisteerimise aja jooksul tegelema enda
elatamisega ( nagu seda teevad inimesed planeedil Maa ), mis üldiselt eeldab paikset eluviisi, siis
nüüd on paikne eluviis asendunud nö. rändava eluviisiga. See tähendab seda, et taoline eluviis
seisneb „uute maailmade“ ( s.t. paikade ) avastamises läbi tohutu Universumi. Universum on aga nii
tohutult suur, et selle kõikide paikade ehk „maailmade“ ( näiteks planeetide või galaktikate )
avastamine võtab ilmselt lõpmatult kaua aega. Kuid õnneks on sellise „mittemateriaalse“ eluvormi (
täpsemalt öeldes selle esindava indiviidi ) eluiga aga lõpmatult suur.
Elu sigimisvõime
Sellisel ülitsivilisatsiooni elukorraldusel on olemas ka üks kindel puudus. See puudus seisneb
selles, et amorphusolend ei ole võimeline sigima ehk andma järglasi. Seda sellepärast, et neil
puuduvad vastavad füüsikalised, keemilised- ja bioloogilised süsteemid nagu näiteks hormoonid,
suguelundid, loode, sugurakud või munarakud. Ja seetõttu puudub neil ka sugu. Paljunemine on aga
teatavasti üks elu põhitunnuseid, kuid amorphusolend ei ole võimeline paljunema ega jagunema.
Paljunemine on üks olulisemaid eluavaldusi. Näiteks planeet Maal elavad isendid paljunevad
sugulisel või mittesugulisel teel. Kui liik ei suuda enam anda järglasi, siis ta sureb välja. Erinevate
liikide vahel enamasti ei esine ristumisi. Vastasel juhul oleksid nende järglased steriilsed. Kuid
selliseid steriilseid hübriide ei loeta omaette liigiks. Näiteks kui ristuvad hobune ja eesel, siis nende
järglased ( muulad ) ei anna enam järglasi. Sellepärast ei peeta muula omaette liigiks. Kuid
eukarüootsed organismid paljunevad sugulisel või mittesugulisel teel. Kui on tegemist sugulise
paljunemisega, siis uus organism areneb välja viljastunud munarakust. Sugurakud, mis ühinevad
viljastumisel, võivad pärineda ühelt või kahelt vanemalt. Kui on tegemist ainult ühe vanemaga, siis
nimetatakse seda iseviljastumiseks, kui aga kahe vanemaga, siis ristviljastumiseks. Ristviljastumise
korral ühinevad kahe vanema geneetiline informatsioon järglase peal. Kuid organism pärineb ühest
vanemast alati mittesugulisel paljunemisel. Mittesuguline paljunemine toimub eoseliselt või
vegetatiivselt.
Kuna kehast väljunud olekus ei ole isend võimeline sigima, siis vastavalt sellele muutub ka
elumõte. Näiteks bioloogilise elu üks põhiliseimaid eesmärke Maal on anda edasi järglasi. Nii nagu
terves loomariigis on ka suurem osa inimese elust Maa peal pühendatud pere loomisele ja selle üles
kasvatamisele. See aga eeldab inimese isikliku elu puudumist. Ülitsivilisatsiooni elu staadiumis ei
ole enam sigimine elu põhiliseim eesmärk. Suurem osakaal on nüüd inimese isiklikul elul. See
tähendab seda, et elatakse nüüd vaid iseendale ja mitte teistele, mis omakorda ei tulene isekusest.
See on ka põhjus, et miks surmalähedased kogemused on inimestele väga isiklikku laadi ja väga
sageli jäävad isegi peresidemed tahaplaanile. Esile tuleb inimese isiklik „mina“ ja tõeline loomus.
Kuid selleks, et amorphusolend oleks siiski võimeline paljunema, peab “väli muutuma aineks”
ehk “amorphusolend peab muutuma aineliseks olendiks ehk morphusolendiks”. Näiteks kehast
väljunud inimese korral peab ta oma bioloogilisse kehasse tagasi minema, sest ainult nii on
võimalik tal sigida nagu tavaline inimene. Kindlasti tundub see esmapilgul täiesti absurdsena, kuid
ärme unusta seda, et ka surmalähedaste kogemuste korral läheb inimene ikkagi tagasi oma füüsilisse
133