lõpmatuseni. Erirelatiivsusteooria keeles öelduna aegleneb aja kulgemine hyperruumis lõpmatuseni
ja pikkus ehk kahe ruumipunkti vaheline kaugus lüheneb lõpmata väikeseks. Relatiivsusteoorias
nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks ja ruumi kontraktsiooniks. Kuid sellest hoolimata
eksisteerivad aeg ja ruum tavaruumis, mis on meie igapäevaselt kogetav aegruum.
Me kõik eksisteerime ajas ja ruumis ehk aegruumis. Kuid väljaspool aegruumi ei eksisteeri enam
aega ega ruumi. Füüsikaliselt avaldub aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine nii, et aeg on peatunud
ehk aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus vähenenud samuti lõpmatuseni.
Selliseid nähtusi leidub näiteks mustade aukude tsentrites ja vaakumis valguse kiirusega liikudes.
Sellistesse aegruumi piirkondadesse sattumise korral eksisteerib keha „väljaspool aegruumi“, sest
aja ja ruumi eksisteerimine on lakanud, mis on võimalik ainult väljaspool aega ja ruumi.
Hyperruumis oleva aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine tähendab tegelikult seda, et keha
„liikumine“ hyperruumis ei võta enam aega ega ruumi. Kuid erinevatel joonistel kujutatakse
hyperruumi ikkagi tavalise aegruumi koordinaatsüsteemina. Hyperruumi võibki piltlikult ettekujutada aegruumi koordinaatsüsteemina, kuid mis eksisteerib „väljaspool“ meie tavalist aegruumi.
Miski, mis on „väljaspool“, on midagi sootuks teistmoodi. Näiteks „väljaspool“ aegruumi ei ole
enam olemas aega ega ruumi. Selles seisnebki füüsikaline põhjus, et miks hyperruumis ei ole enam
aega ega ruumi ja miks hyperruumis „liikudes“ kehad teleportreeruvad. Kui liikuda „ajast ja ruumist
välja“, siis seda aega ja ruumi enam ei eksisteeri. Ajas ongi võimalik rännata ainult siis, kui sellest
„välja“ minna nagu tegelane „väljub“ filmist ja hakkab kerima filmilinti soovitut suunas.
Stringiteoorias eeldatakse, et aegruumi mõõtmeid on rohkem kui neli. See on stringiteooria
üheks põhialuseks. Kuid ajas rändamise teooria korral on see hoopis vastupidi. Aegruumi mõõtmeid
ei tule juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk lakkavad eksisteerimast ). Ja seetõttu on tegemist
stringiteooria „vastandteooriaga“. Näiteks mida lähemale rongi liikumise kiirus jõuab valguse
kiirusele vaakumis, seda enam aegleneb aeg rongis ja rongi pikkus lüheneb vaatleja jaoks, kes
vaatleb rongi liikumist kõrvalt. Kuid rongi sees olevale vaatlejale liigub aeg tavapärase kiirusega ja
rongi pikkus on sama, mis paigalseisteski. Kui rongis liigub välisvaatleja jaoks aeg lõpmatuseni (
ehk aeg on peatunud ehk aega enam ei ole ) ja rongi pikkus on kahanenud lõpmatuseni ( ehk
kahanenud nulliks ), siis rongi sees olev vaatleja ja rongist väljas olev vaatleja ei saa olla enam
omavahel kontaktis. See tähendab sisuliselt seda, et igasuguse aja ja ruumi koos-teisenemise korral
hakkab kontakt keha ja aegruumi vahel, milles keha eksisteerib, kaduma. Keha nagu „väljuks“ ajast
ja ruumist. Ajas rändamise korral peab keha olema ju ajast väljas, et see saaks üldse liikuda ühest
ajahetkest teise. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut.
Järgnevalt vaatame neid inimese kehast väljumise iseloomujooni, mis üsna objektiivselt viit f@