valgusolendi lõpmatut eluiga.
Igavese elu võimalikkus tuleb välja ka Albert Einsteini erirelatiivsusteooriast. Seda tuntakse
kaksikute paradoksina. Näiteks kui üks kaksikvendadest läheb kosmosereisile ja naaseb hiljem
Maale tagasi, siis ei ole vennad enam ühevanused. Kosmoserändur on jäänud vennast nooremaks.
Teoreetiliselt võib vanusevahe suurendada piiramatult. „Kaksikute paradoks“ on aja aeglustumise
efekt. Näiteks mida lähemale valguse kiirusele vaakumis inimene liigub, seda aeglasemini ta ka
vananeb. Kuna hyperruumis aega ( ja ruumi ) ei ole, siis sellele lähenedes aegleneb inimese
vananemine. Seega kui inimene ainult eksisteerikski hyperruumis, siis ta üldse ei vananeks. Inimene
ei vananeks ja seega ei sureks mitte kunagi. Järelikult oleks hyperruumis eksisteerides võimalik
igavene elu. See on erirelatiivsusteooria kaksikute paradoksi edasiarendus. See näitab igavese elu
võimalikust – kui aega ei eksisteeriks, siis elu eksisteerimine oleks igavene.
Kvantmehaanikast on teada fakt, et mikroosakesel on teatud tõenäosus läbida potentsiaalbarjääri.
Ajas rändamise teooria tõlgendab seda osakese ruumis teleportreerumisena, mida võimaldab
hyperruumis „liikumine“ ( kus ei eksisteeri aega ega ruumi ). Kehast väljunud inimese
elektromagnetlaine liigub „ruumist“ ( kus kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmata väike )
ruumi ( mida me igapäevaselt kogeme ) ehk hyperruumist tavaruumi, mis sarnaneb lõpmata
kõverdunud aegruumist ehk aegruumi august välja pääsemisega. Järelikult selliste
elektromagnetlainetena eksisteeriv inimene ( ehk siis valgusolend ) eksisteerib hyperru umis ja seega
„liikudes“ hyperruumis suudab valgusolend läbida meie igapäevaselt kogetavas ruumis
eksisteerivaid füüsilisi kehasid nagu seda oli osakeste korral.
Väga paljude SLK-de korral nähakse mingisuguseid tunneleid. Need on kahtlemata just
aegruumi tunnelid, mille abil on võimalik ületada väga lühikese ajaga väga suuri vahemaid ruumis
või rännata ajas. Kuid kuidas valgusolendid neid tunneleid tekitavad, polegi täpselt teada. Kui
valgusolendid suudavad luua aegruumi tunneleid, siis on täiesti võimalik ka see, et nad suudavad
mõjutada gravitatsiooni ( ehk aegruumi kõverust ) nii, et füüsilised kehad ( nagu näiteks laud, tool,
voodi jne ) hakkavad ilma näilise põhjuseta liikuma. Seda esineb näiteks kuulsates poltergeisti
juhtumites. Aegruumi kõverusega kaasneb üldrelatiivsusteooria järgi jõud, mis Newtoni II seaduse
järgi mõjutab kehasid nii, et need hakkavad kiirendusega liikuma.
Ajas rändamise füüsikateooria järgi teleportreerub seisumassiga keha ajas või ruumis, kui see
läbib aegruumi tunneli. See tähendab, et kui seisumassiga keha teleportreerub ajas või ruumis, siis
see ongi tegelikult läbinud aegruumi tunneli ehk ussiaugu. SLK-nähtused näitavad, et kui
valgusolend ( millel pole seisumassi ) läbib aegruumi tunneli, siis valgusolendi teleportatsiooni ajas
või ruumis otseselt ei avaldu ehkki aegruumi tunnel võimaldab mistahes füüsikalistel kehadel
silmapilkselt liikuda mistahes ajahetke ja mistahes ruumipunkti Universumis. See tähendab seda, et
valgusolendid ei saa ajas ja ruumis otseselt teleportreeruda ( ehk silmapilkselt liikuda ) nagu
inimesed. Aegruumi tunnel ehk ussiauk võimaldab neil lihtsalt suuri vahemaid ruumis väga kiiresti
läbida ja tõenäoliselt ka ajas rännata.
Kehast väljumise kui aegruumist väljumise teoreetilised tõendid
Inimese surmalähedaste kogemuste ehk kehast väljumise ajal on inimene tajunud imelist
kaalutuse tunnet, ajatust ja ruumitust, läbi tunginud füüsilistest kehadest, hõljunud enda keha kohal
ja olnud nähtamatu elavatele inimestele. Kõik need tuntud surmalähedaste kogemuste
iseloomujooned tulevad otseselt sellest, et inimene eksisteerib kehast väljunud olekus
elektromagnetlainetena ehk valgusena „väljaspool“ aegruumi ehk hyperruumis, mitte enam
tavaruumis. Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust kirjeldatakse ajas rändamise
füüsikateoorias palju põhjalikumalt ja seepärast me siin seda kordama ei hakka. Lühidalt võib öelda
ainult seda, et hyperruumis kaovad ära aja ja ruumi mõõtmed, mis aga tavaruumis eksisteerivad.
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria keeles öelduna on hyperruumis aeg ja ruum kõverdunud
111