Liigi genofondi vananemise all mõeldakse siin seda, et mida rohkem liigi isendite geenid omavahel
kombineeruvad ja mida rohkem seeläbi järglasi sünnib, seda rohkem vaesub pärilikkuse
informatsioon, kuna geenide omavahelisi kombinatsioone ei saa olla siiski lõpmatult palju, sest
geenide kombinatsioonide varieeruvus lihtsalt väheneb. Liigi genofondi vaesumine sõltub ajast ja
ka isendite paljunemiskiirusest. Liigi genofondi vaesumise tõttu pole isendite järglased enam
unikaalsed ( s.t. ainulaadsed ), sest nad sarnanevad üha enam eelmiste generatsioonide (
põlvkondade ) isenditega või esinevad nendel üha enam uusi geneetilisi mutatsioone ehk
geenihaiguseid. Kuni lõpuks pole enam uusi ja kordumatuid isendeid. Liigi uued põlvkonnad
hakkavad kordama eelmiste põlvkondade vanu isendeid. Juba tänapäeval leiab teadus, et igal
inimesel on maailmas vähemalt 6 teisikut. Nendest ühega kohtuda loetakse tõenäosuseks 9 %. Liigi
genofondi vananemine tähendab ka seda, et mitte ükski liik Universumis ei saa paljuneda
piiramatult ja mitte sellepärast, et liik hävib mõne keskkonna katastroofi tõttu ( mis on ka muidu
võimalik ), vaid sellepärast, et geneetiline informatsioon hakkab otsa saama – hakkab ennast
kordama ning vastavalt sellele liigi üldine genofond vaesub. On võimalik seegi, et levima hakkavad
siis ka üha rohkem ja varem esinemata erinevaid haigusi ja geneetilisi mutatsioone ( vaimu või
füüsilise puudega isendeid ).
Kosmosetulnukad soovivad rikastada enda genofondi ja seetõttu nad lõidki inimkonna tuhandeid
aastaid tagasi. Selle realiseerimiseks käivad meie eluajal veel eksperimentaalsed katsed, mis
väljenduvadki kuulsates tulnukate inimröövide juhtumites. Inimsugu on veel praegu väga noor liik
ja seetõttu veel väga vähe omavahel geneetiliselt kombineerunud. ÜRO 2014 ja 2015 aasta andmete
kohaselt on Maal elanud kokku umbes 107 miljardit inimest ja neist ligikaudu