õlgadele ja kannab koju. Siis kutsub ta kokku oma sõbrad ja naabrid ning ütleb neile:
“Rõõmutsege ühes minuga, sest mina leidsin oma lamba, kes oli kadunud!” Samamoodi on
taevas rohkem rõõmu ühest patusest, kes oma pattudest pöördub, kui üheksakümnest
üheksast, kes pole kunagi olnud eksiteedel.” Siia maailma tulijana jättis Jeesus Kristus hea
Karjasena maha taeva au, kes otsib eksinud inimesi nagu kadunud lambaid. Ta soovib
inimesi viia tagasi Jumala juurde. ( Lk. 15:3-7 )
3 Teadvuse seisundid
Teadvusega seonduvad nähtused liigitatakse suures mastaabis kaheks osaks, milledeks on siis
teadvuse seisundid ja sellega kaasas käivad teadvuse sisud. Kui uuritakse teadvust, siis eristatakse
teadvuse nähtuse juures erinevaid külgi. Inimesel esineb teadvuslikke ja ka mitteteadvuslikke
seisundeid. Teadvuse seisundil on olemas erinevad faasid. Näiteks inimene on ärkvel olles
teadvusel ja ka und nähes, kuid teadvust ei ole näiteks narkoosi või unenägudeta une ajal. Kui
inimene on teadvusel, siis võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel,
siis selline seisund ei ole samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.
Maailma „uutmoodi“ tajumine loob elusorganismil ( näiteks inimesel ) uue teadvuse seisundi.
Uus ja erakordne teadvuse seisund tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuelamuste koosesinemisel
või ka mõne üksiku taju korral. Kui me tajume maailma tavapäraselt „teistsugusemalt“ või
„rohkem“ nagu Unisoofias erinevate tajude korral kirjeldatakse, tekib meil uus ja täiesti teistsugune
teadvuse seisund. Sellist psüühilist „olekut“ või „seisundit“ ei ole mitte keegi kunagi varem
kogenud. Seepärast on selle olemust ka paljudel raske ettekujutada. Tegemist on millegi täiesti uue
ja teistsugusega võrreldes inimese tavapärase teadvuse ja emotsionaalse seisundiga.
Inimese tavapärane ja igapäevane maailma teadvustamine on tegelikult samuti teadvuse seisund.
Seda nimetame me siin nö. teadvuse normaalseisundiks ehk lihtsalt teadvuse normaaliks. Selles
eksisteerivad inimesed igapäevaselt ja kõikjal, kus nad ka iganes liiguvad. Kuid selline teadvuse
seisund, mis tekib kõikide Unisoofias kirjeldatud tajuelamuste baasil, nimetame teadvuse
supernormaalseisundiks ehk lihtsalt ja lühidalt teadvuse supernormaaliks. Sellisele teadvuse
tasandile eelneb tavateadvuse seisund ( tavateadvuse tasand ) ehk teadvuse normaal, milles
eksisteerivad inimesed igapäevaselt. Teadvuse supernormaal on juba inimesest „kõrgem teadvuse
tasand“, mis tekib uutmoodi maailma tajumisel nagu on kirjeldatud üldises Unisoofilises
psühholoogias. Selline teadvuse seisund erineb inimese tavateadvuse seisundist nii palju nagu
erineb näiteks inimese depressioon ekstaasi seisundist. Need on inimese „kõrgemad teadvuse
seisundid“, mida võib põhimõtteliselt nimetada ka teadvuse superseisunditeks.
Inimese teadvuslikku seisundit peetakse üldiselt primaadi omast „kõrgemaks“. Kuid ahvi
teadvuslik tase on aga jällegi putuka teadvuse omast kõrgem ( s.t. avaram, arenenum jne ). Putuka
teadvuslik seisund ületab aga näiteks vihmaussi omast mitmeid kordi. Vihmaussi teadvus on
omakorda näiteks amööbi või kinglooma omast „kõrgem“, kui neil üldse esinebki mingit
teadvuslikku olekut. Niimoodi võime loetelu veel jätkata palju kordi. Nagu me juba varem
mainisime tekib inimesel uus ( teistsugune ) teadvuse seisund, kui ta tajub maailma teistmoodi kui
seda tavapäraselt. Selline teadvuse seisund on inimese tavateadvuse eksisteerimisest „kõrgem“ – nii
nagu inimese „teadvuslik tase“ ületab näiteks vihmaussi oma. See näitab, et isegi inimesest on
olemas kõrgem teadvuslik vorm.
Tekkinud uut teadvuse seisundit võib põhimõtteliselt pidada kogu eluslooduse evolutsiooni
absoluutseks tipuks. See on elu eksisteerimise kõrgeim vorm ja seda kogu Universumis. Ei ole teada
mitte ühtegi teist eluvormi, mis oleks sellisest „teadvuse tasemest“ veelgi arenenum. Sellest veelgi
kõrgemaid teadvuse seisundeid ei ole Universumis kordagi tuvastatud. Tegemist on meil
üliteadvusega, mida võib mõista kui teadvuse eksisteerimise ülimusliku olekuna. Seda võib pidada
11