Inimesed näevad igapäevaselt liikuvaid füüsilisi kehasid. Näiteks mingi keha liigub ruumis
ruumipunktist A ruumipunkti B ja selgelt näib, et keha läbib oma liikumistrajektooril kõik
ruumipunktide A ja B vahel olevaid punkte. Selles seisnebki sügav füüsikaline probleem: nimelt
keha ei saa läbida oma liikumistrajektooril kõiki A ja B vahelisi ruumipunkte, sest neid oleks lihtsalt
lõpmatult palju ehk ruumipunktide A ja B vaheline kaugus oleks lõpmatult suur ja seega kestaks
keha liikumine ruumipunktist A ruumipunkti B lõpmatult kaua. See aga tegelikkuses nii ei ole ja
järelikult keha „liikumine“ ruumipunktist A ruumipunkti B ei ole tegelikult pidev ( ei läbita
liikumistrajektooril olevaid kõiki ruumipunkte ), vaid keha „liikumine“ on „kvanditud“ ehk keha
läbib ainult osalisi ruumipunkte oma liikumistrajektooril. Seetõttu võib arvata, et aegruum on
tegelikult „kvanditud“ ehk kehade liikumised Universumis ei ole pidevad. Formaalselt mõistame
me seda kehade teleportreerumistena aegruumis. Kvanditud ei ole tegelikult aegruum ise, vaid
osakese liikumine aegruumis, mis jätab kvanditud aegruumi mulje. Mak