Sellise religioosse maailmapildi tõestamiseks ei ole praegusel ajal inimkonnal ressursse.
Selleks tulevad metodoloogilised ja tehnoloogilised abiväed ilmselt tulevikus. Teaduse
arenguga muutuvad paratamatult inimeste arusaamad religioonist. Seetõttu on teadlaste
skeptiline hoiak sellise religioosse süsteemi vastu arusaadav. Ilmselt peavad tulnukad ise
Maale tulema, et inimesed mõistaksid religiooni tegelikku reaalsust. Või keegi inimeste seast
peaks leiutama tehnoloogia, mis võimaldab liikuda ajas. Ainult siis on selline religiooni
käsitlus teaduslikult aksepteeritav.
Maailmataju religiooniteooria on oma olemuselt teoreetiline religioon ( teoloogia ). Siin
saab tõmmata selgeid paralleele teoreetilise füüsikaga. Näiteks religiooniteooria
uurimisobjektiks on usk ( Jumal ), kuid teoreetilise füüsika uurimisobjektiks on ( füüsikaline )
loodus. Teoreetilise füüsika uurimismeetodiks ei ole enamasti eksperiment, sest siis on
tegemist eksperimentaalfüüsikaga, mis ei ole enam teoreetilise füüsika valdkond ehkki võib
olla sellega tugevalt seotud. Uurimismeetodiks ongi enamasti matemaatika, mis baseerub
väga tugeval loogikal ja ratsionaalsel argumenteeritud mõtlemisel. Täpselt sama on ka
teoreetilise religiooniga, mille uurimismeetodiks on väga tugev loogiline ja ratsionaalne
mõtlemine ning järelduste tegemise oskus. Argumendid peavad olema kooskõlas meie
tunnetusliku maailmaga ja ka üksteise suhtes. Järgima peab loogikat, mitte minema sellega
vastuollu. Ja mis kõige tähtsam – esitatavaid teooriaid peab formuleerima nii, ] []