Eeluurimiskohtuniku institutsioon
Teine suundumus, mis täna Eesti kriminaalmenetlust iseloomustab, on eeluurimiskohtuniku rolli pidev
suurenemine kohtueelses menetluses. Täna arutatakse näiteks selle üle, kas laiendada kohtuniku rolli vahistamise
ajal ja kas oleks vajalik anda kõikide läbiotsimismääruste ja varjatud jälgimiste lubade väljastamine üldjuhul vaid
kohtuniku pädevusse. Kuigi sellistest aruteludest võib läbi kumada esmapilgul teatud umbusk prokuröride suhtes,
siis tuleb möönda, et nii hull asi vast ei ole. Küsimus ei ole ju tõepoolest eelduses, nagu oleksid kohtunikud per se
targemad või põhiõigus rohkem austavad kui prokurörid, vaid selles, et prokurör ei pruugi olla kõige erapooletum
nendes küsimustes, kuna talle on pandud ka vastutus eeluurimise tulemuslikkuse eest. Seega ei ole teoreetilises
plaanis sellistes muudatuses midagi negatiivset.
Probleem reaalsuses siiski aga tekib, eelkõige
institutsionaalne. Arvan, et tänastel põhimõtetel üles
SEADUSANDJAL TULEB MENETLEJAT
ehitatud
süsteem,
kus
üldjuhul
täidavad
ROHKEM USALDADA JA ANDA TALLE
eeluurimiskohtunike ülesandeid oma põhitöö kõrvalt
SUUREM PÄDEVUS LEIDA
tavalised kohtunikud, ei pea uues olukorras vastu. Andes
MENETLUSSEAUDSEST IGALE
kõik läbiotsimismäärused ja varjatud jälgimiste load
ELULISELE OLUKORRALE KÕIGE
kohtu pädevusse, suureneb eeluurimiskohtunike
töökoormus umbes poole võrra, rääkimata prokuröride
PAREMINI SOBIV LAHENDUS.
töökoormuse suurenemisest lubade taotlemise näol. See
toob kaasa esmajoones väiksemates kohtades
töökorralduslikke aga ka õiguslikke probleeme. Kas nt juhul, kui kohtunik on eeluurimiskohtunikuna andnud välja
mõne läbiotsimismääruse, saab ta hiljem seda kriminaalasja ise arutada, sh hinnata, kas tema määrus oli ikka
seaduslik. Ma arvan, et ei saa. On vaja uut kohtunikku.
Olen seetõttu seisukohal, et Eesti vajab taoliste muudatuste jõustumisel põhjalikku ümberkorraldust
kriminaalkohtusüsteemis ja eeluurimiskohtunike institutsiooni selgepiirilisemat väljaarendamist. Põhiõiguste parema
kaitse kontseptsiooniga ei oleks kuidagi kooskõlas olukord, kus kriminaalmenetluseks vajalikud load jäävad saamata
bürokraatlike takistuste või menetlejate suure töökoormuse tõttu. Ülekoormatud kohtunik ei pruugi olla ka
sisuliselt parim põhiõiguste kaitsja ja kaaluja. Peame arvestama, et põhiõigusi kõrgel määral tagav kriminaalmenetlus
on paraku väga kallis ja nõuab täiendavaid ressursse.
Minu kokkuvõtvad soovitused meie menetlusseaduste edasiste arengute kohta võiks olla järgmised. Seadusandjal
tuleks menetlejat rohkem usaldada ja anda talle suurem pädevus leida menetlusseadusest igale elulisele olukorrale
kõige paremini sobiv lahendus. Õiguskultuuriliselt võõraste eeskujude puhul tuleb näha enne ülevõtmist terviklikku
pilti ja vahest isegi leppida, et mõningate muudatuste ellurakendamine vältab terve juristide põlvkonna, kuna see
eeldab muudatusi juba alates kõrgkoolides antavast õigusharidusest. Ja põhiõiguste parem tagamine ei pea meil
meeles olema mitte ainult menetlusseaduste muudatusi arutades, vaid ka riigieelarve kokkupanekul.
Norman Aas
Riigi peaprokurör