see on huvitav / это интересно
Eluaseme kollektiiv
põhjamaade kogemused
Eluasemeomanike assotsiatsioon on mõningates Põhjamaades kasutatav juriidiline termin, mis iseloomustab
kollektiivset omandit, kus kogu kinnisvara on individuaalsete osakute alusel kooperatiivi liikmete omanduses. Neil peab olema korteriomand ning enamustel juhtudel on nad kohustatud sellel aadressil püsivalt elama.
Erinevates riikides on mõningaid erinevusi, seda põhiliselt omandiõiguse tingimustes. Rootsis üürivad liikmed
assotsiatsioonilt oma ruume, kuid see toimub omahinnaga vastupidiselt üldlevinud tavale, kui omanik üürib
ruume kasusaamise eesmärgil.
Omanike ja assotsiatsiooni vaheline rahaline tehing, so
tagatis, tasutakse osakute maksumuses. Järgmised tehingud on ümberjagamised ning nende suurus määratakse
turuhinna põhjal. On olemas risk kaotada osa või kogu
kapitaliosak, kuigi seda juhtub väga harva.
Eluasemeomanike assotsiatsioonid tekkisid XIX sajandil ning levisid esialgu Suurbritannias (ehituskooperatiivid). Kuid investeerimiskaod osutusid sageli väga
suurteks, ületades tavaliselt kaugelt esialgse osamaksu
suuruse, mistõttu tuli võtta pangalaenu või leida teisi rahastamise võimalusi.
Elamuühistud Soomes
Soomes puudub ühistuid esindav organisatsioon, kuid
erinevad kinnisvarafirmad on ühinenud Soome Kinnisvaraliitu. Soomes elab 4,9 miljonit inimest, eluasemeühikuid on 2,5 miljonit, millest 10 000 on ühistutes, seda
põhiliselt korruselamutes. Soome elamumajandusele
avaldas suurt mõju 1990.-te aastate alguse majanduskriis,
mille tagajärjel läksid paljud firmad pankrotti ja kinnisvara hinnad langesid. 1992.a kuni 1995.a toimus ehitustegevus põhiliselt avaliku sektori arvel. Alates 1996.a hakkas majandus tänu pangaintresside langemisele elavnema,
mistõttu aktiviseerus ka ehitustegevus. Soome kortermajade põhiliseks majandamisvormiks on tänapäeval mittetulundusühingud – korteriühistud (asunto-osakeyhtio).
10
Soomes on ühistute liikmelisus tavaline kinnisvara omandivorm, seda
ka eramajade osas. Teisest küljest
ei soovi enamus soomlasi kasutada
siinkirjeldatud omandivormi kohta
terminit „kooperatsioon”. Kindla korteri
osaku omamine ühistus on võrdväärne
eramaja omamisega (ühepereelamu).
Väljaarvatud väga väike arv kooperatiive, kes jälgib
rangelt ühe hääle printsiipi „Rochdale Principle”, on
kõik soome ühistud moodustatud piiratud vastutusega mittetulundusühingutena.
Ühistu liikmeks saamiseks ostetakse
osakud vabaturul, enamasti kinnisvaramaakleri abil. Osaku ostmiseks ei ole
juhatuse nõusolek vajalik. Mõnedes
vanemates ühistutes on vanematel
liikmetel osakute turuhinnaga ostmisel
eelisõigus.
Ühistutes ei
ole nõuet, et
korteriomanik
elaks kohapeal,
korterite rendileandmine on
tavaline investeerimisvorm.
Esimesed kooperatiivsed elamud Soomes ehitati 1900.tel aastatel Helsingi lähistel Katanjokis (Luuga) ja need
olid rahvusromantilises juugendstiilis. Algselt lõid ühistud paljudel juhtudel tulevased elanikud, enamasti töölised ja käsitöölised. IX sajandi kahekümnendateks aastateks oli kooperatiivide loomine kujunenud elukutseliste
kinnisvaraarendajate äriks. Peale Teist maailmasõda loodi rahvuslikud mittetulunduslikud kinnisvara arendusühingud ja juurutati riiklik laenusüsteem (ARAVA).
Riikliku laenuga ehitatud ühistutes oli osakute müümine
Elamute Liit