‹ 96 ›
Praktikandina Ristiku tänava harukogus
III harukogus töötas juhatajana MARIA TAMM, laenutajana AIME NAEL, koristajana endise linnanõuniku
ARTUR KUUSMANNI abikaasa. Viimane elas raamatukoguga ühes majas, tundis hästi sealseid töötajaid ning
vestles nendega elavalt enne laenutuse algust ja pärast laenutuse lõppu.
Esimeseks tööks sai mulle statistika tegemine. Tollal kasutati nii Keskraamatukogus kui ka harukogudes laenutuses Newarki ehk kahe kaardi süsteemi. Need kaks kaarti olid raamatukaart, mis asus raaamatu riiulis oleku ajal
raamatus olevas raamatutaskus. Teine kaart oli laenajakaart, mis oli raamatu laenaja valduses. Laenajakaarte oli
kahte värvi, erinevad värvid ilu- ja teadusliku kirjanduse
kasutamise jaoks. Kui raamat kogust välja anti, märgiti
raamatukaardile laenaja number ja löödi laenuaja lõppu
tähistava kuupäeva tempel. Raamatu kaardil olid andmed
raamatu üldnimestiku numbri liigi ja järjekorranumbri
kohta, samuti oli sinna märgitud raamatu autor ja teose
pealkiri. Lugeja kaardile märgiti laenatava teose liiginumber ja tagasitoomise viimane kuupäev. Laenutajad olid
varustatud tindipliiatsi külge kinnitatud kuupäevatempliga, nii et kogu „kirjatöö” võttis laenutuses üpriski vähe
aega. Väljaantud raamatute kaardid pandi tagastamise
kuupäevade järgi kasti, raamatukaartide järgi tehti statistikat kaardil asuva liiginumbri järgi. Tähtaja möödumisel
saadeti lugejale meeldetuletus. Ei toonud lugeja esimese
meeldetuletuse järel raamatut kogusse tagasi, saadeti veel
teinegi, kategoorilisemas toonis kirjutatud meeldetuletus.
Ei andnud tulemusi seegi, asuti sundnõudmisele raamatu
kogusse tagastamiseks.
Statistika tegemisel juhendas mind M. Tamm. Ta oli
väiksekasvuline juba pisut vanem daam, väga sõbralik ja
abivalmis. Minuga tegeldes oli ta väga kannatlik, ma ei
taibanud suure ärevuse tõttu kohe, mis ja kuidas mida
teha ning ta pidi asju korduvalt seletama. Püüdsin küll
kõigest jõust, sest ma ei tahtnud oma isale häbi teha.
Aime Nael oli noorem, väga liikuv, terve raamatukogu
oli tal n.-ö. „käpas”, ta võis kinnisilmi leida riiulilt soovitud raamatu. /.../
Töönädal oli siis, nagu aastaid hiljemgi, kuuepäevane,
kuid ka puhkepäev oli mõeldud „suure kodumaa” kangelaslikuks kaitsmiseks. Ühel pühapäeval sõitis terve
raamatukogurahvas bussiga kuhugi Harku kanti kaitsekraave kaevama. Ilm oli ilus, päike paistis. Kohapeal
anti labidad kätte. Tööd tehti 50 minutit järjest, siis oli
10 minutit puhkust. On hästi meelde jäänud kauninäoline Linda Masing hõikamas tööpausi tähistavat sõna „salooga”, endal nägu naerul ja tuul sasimas kiharaid pearäti
veere alt. Õhtu eel aga hakkas vihma sadama ning buss
viis „kangelaslikud kodumaa kaitsjad” linna tagasi.
Järgmisel päeval paigutas isa mind käsiraamatukogusse
tööle, kuna Richard Valtna (Veltmann) polnud tööle ilmunud. Minu tööülesanded olid üsna lihtsad: tuli istuda
ukse kõrval asuva laua taga ja lugejaid registreerida. Pidin
jälgima, et lahkudes keegi raamatuid kogust välja ei viiks
ning et saalis valitseks kord.
Inimesi käis keskmiselt, midagi erilist teha ei olnud.
Seetõttu olin päris rõõmus, kui tööpäev lõppes. Töö haruraamatukogus tundus palju vaheldusrikkam olevat,
sest olin hakanud ka tagasitoodud raamatuid riiulitele
asetama ning riiulitelt soovitud raamatuid üles otsima,
milles mind proua Nael alati sõbralikult juhendas. Ta ei
olnud töö juures kunagi morn, kuigi tal oli mure oma reservohvitserina mobiliseeritud mehe pärast, kodus oli tal
1 ½-aastane pisipoeg Jüri.
Lugejad rääkisid temaga oma muredest ja hirmudest –,
lugejate ja raamatukogutöötajate vahel valitsesid usalduslikud suhted, paistis, et raamatukogus rahuldati vaimuvara saamise kõrval ka oma suhtlemisvajadust.
1940. aastal muutus olukord. Numbriliselt küll tõsteti
raamatukogutöötajate palku, aga et vahepeal olid hinnad tõusnud, osa kaupu isegi defitsiitseks muutunud,
oli töötajate ostujõud tublisti langenud. Avalikest raamatukogudest kõrvaldati kogu bolševikele vastuvõtmatu
kirjandus. Tallinna Keskraamatukogus toimetati selline
kirjandus keldrisse varjule. Asemele tuli panna „eesrindlikku” punast propagandat. Seni tegutsenud neljale haruraamatukogule lisaks avati veel viis uut harukogu, et seda
propagandamaigulist kirjandust rahvale veelgi lähemale
tuua. Isa ootas iga päev otsust enda vallandamise kohta.
14. juunil 1941 küüditati ka mõned Tallinna Keskraamatukogu töötajad. Hiljem viis mobilisatsioon Punaarmeesse raamatukogu meesperest pea täiesti lagedaks.
Ülejäänud töötajad pidid osa võtma Tallinna kaitsetöö-