‹ 82 ›
Bernhard Linde ja Aleksander Sibul
Jaanus Kulli
Kindlasti kohtusid Aleksander Sibul ja temast kaks aastat noorem Bernhard Linde ka Treffneri koolis, kuigi
mingit kirjalikku märki pole sellest säilinud. Välja arvatud Aleksander Sibula tütre Astraea Sibula märkus:
„Treffneri koolis õppides (1901–1907) tutvus isa mitmega, kes pärastises iseseisvas Eestis etendasid küllalt tähtsat osa. Olgu neist nimetatud Anton Hansen Tammsaare
ja kirjandusteadlane, tõlkija, kriitik ja kirjanik Bernhard
Linde.”1 Ning Linde napp märkus: „A. Sibul oli minu
klassikaaslane.”2
Treffneri kooli juubeli puhul välja antud koguteoses
„Hugo Treffneri gümnaasiumi 50 aasta juubelialbum” on
1908. aasta kevadel lõpetanud õpilaste hulgas ära märgitud igatahes mõlema nimed.
Pärast kooli lõpetamist lahkus Sibul Tartust. Linde
asus edasi õppima Tartu ülikooli, mis tähendas, et elu viis
kahe noore küpsemis- ja kujunemisteed lahku. Hiljem
teenis B. Linde poolsõjaväestatud ametikohal Valgevenes
ja seikles Siberis.
1920. aastal naasis Linde Siberist läbi Jaapani, Hiina ja
Inglismaa tagasi Eestisse ja sukeldus siin otsekohe temale
omase aktiivsusega laial rindel ettevõtmistega kohalikku
kultuuriellu, mille üheks tahuks oli kirjastuse „Varrak”
käimalükkamine. Kuigi Lindel oli väidetavalt veel enne
Esimest maailmasõda üks suuremaid eraraamatukogusid
Eestis, ei tähendanud see kindlasti seda, et kirjastuse juhina, aga ka teatri- ja kirjanduskriitikuna poleks tal olnud
põhjust külastada ka Keskraamatukogu. Võib eeldada, et
Sibula mõjutusel – oli ju tema teatavasti Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu üks loojaid –, sai ka Lindest selle
ühingu liige ja päris kindlasti ilmusid Sibula toimetatavas
ajakirjas „Raamatukogu” Linde kirjutised just toimetajast
Sibula ärgitusel.
Rääkida kahe kultuuritegelase vahelisest suurest sõprusest oleks liialdus, kuid tihedatest ja peaasjalikult tööalastest kontaktidest saab küll. Kusjuures selles läbikäimises oli neid ühendavaks kindlaks lüliks Anton Hansen
Tammsaare, kelle usaldusisikuks omakorda oli nüüd
Bernhard Linde.
Nii saabki rääkida teatud mõttes sõpruskonnast
Bernhard Linde
Tammsaare-Sibul-Linde, kus igaühel oli oma kindel roll.
Kohtumispaigaks oli enamasti Sibula kabinet. Kindlasti ei olnud kellelgi selles kolmikus juhtrolli ja küllap ei
püütudki seda saavutada.
Olgu siinkohal ä ra toodud Linde kui kõrvaltvaataja pilk
kirjaniku ja raamatukogujuhi suhetest: „Inimene, kellega
A.H.T. oma Tallinnas elamise aastatel vägagi sageli kokku puutus ja ütlemata palju usalduslikku juttu vestis, oli
kahtlemata ka Tallinna Keskraamatukogu juhataja Aleksander Sibul. Raske on mul väita, kas võiks A.H.T-d ja
Aleksander Sibulat sõpradeks nimetada, arvestades mõlemate iseloomu tagasihoidlikkust ja kinnisust, aga kindel
on, et A.H.T. igati ja täiesti Aleksander Sibulat usaldas,
mida esimene mulle õigegi tihti ise kinnitas. Käies sageli
keskraamatukogus raamatuid hankimas, sündis see neil
puhkudel, kui juhataja Aleksander Sibul kohal oli, tema
töökabinetis, kus olid käepärast kõik kataloogid ja muud