‹ 80 ›
tellis Tammsaarelt kaastööd Hiina kohta, tuli ta otse
toimetusest A. Sibula poole, paludes Hiinat käsitlevat
kirjandust, mille põhjal valmisid ajaleheartiklid. Kogutud materjali rohkus võimaldas Tammsaarel tööd jätkata
ning kirjutada raamat „Hiina ja hiinlane” (1938).
A. Sibula asjatundlikku abi vajas kirjanik ka 1925. aastal,
esitades raamatukogu juhatajale kirjanduslukku läinud
palve soovitada uut võõrkeelset lugemisvara.
A. Sibul kõneleb oma mälestustes selle soovitamise võimalikest tagamaadest, väites, et kartoteegist raamatuid
otsida Tammsaarele eriti ei meeldinud: sedelkartoteegis
orienteerumine nõudis aega. Sibul oletab asja võimaliku
põhjusena kirjaniku ebamugavustunnet avaliku tähelepanu ees (Sibul: „Tammsaare aga, nagu teame, ei armastanud tähelepanu- ega huviobjekt olla.”)11, ent põhjuseks
võis olla ka Tammsaare tervislik seisund: kartoteegi kohal kummargil olek polnud soodne tema räsitud tervisele. Ent sellest „soovitamise” soovist ilmneb ka Tammsaare usk Sibula teadmistesse ning usaldus, mida ta vana
koolivenna vastu tundis. Sibul ei vedanud Tammsaaret
alt: soovitusnimestik, mille ta kirjanikule koostas, näitas
ühelt poolt raamatukogujuhataja professionaalsust, s.t.
oskust orienteeruda kaasaegse kirjanduse vallas, teisalt
oli aga tunnistus tema Tammsaare tundmisele. Kuid ka
Tallinna Keskraamatukogu raamatufond pidi vastama nii
nõudlikule lugejale, kui oli eesti tippkirjanikuks tõusnud
A. H. Tammsaare. Tammsaare valdas vabalt kuut võõrkeelt, raamatukogu sai talle pakkuda kirjandust viies keeles. Kui Sibul polnud ise jõudnud kõiki teoseid eelnevalt
läbi lugeda, palus ta Tammsaarel endal otsustada, kas tasub lugeda. Valiku aluseks võeti viimastel aastatel saabunud väliskirjandus.12
Kuni 1933. aastani moodustas Tammsaare lugemisvaras küllalt tähtsa osa saksa kirjandus. Et paljud toonased
maailmakirjanduse tähtteosed olid tõlgitud saksa keelde,
hangiti neid ka Tallinna Keskraamatukogule. Nii luges
prantsuse keelt osanud Tammsaare suure osa kaasaegsest
prantsuse ilukirjandusest saksa keeles, sest saksakeelsed
teosed jõudsid raamatukokku kiiremini.
Suure järjekindlusega täiendas A. Sibul raamatukogu
ingliskeelse kirjanduse kogu, mille suurus ulatus 1939/40.
aastal 3377 köiteni.13 A. H. Tammsaare, kes 1920-ndatel aastatel luges ingliskeelseid raamatuid vähe, hakkas
nende vastu suuremat huvi tundma 1930-ndatel aastatel, lugedes inglise ja ameerika kirjanikke – jällegi nende
raamatute parema kättesaadavuse tõttu – ka saksakeelses
tõlkes. Kui F. Sillanpää sai Nobeli kirjandusauhinna, kõrgenes Tammsaare huvi soome kirjanduse vastu.14
1937. aastal, pärast A. Sibula käiku Moskva ja Leningradi raamatukogudesse, tekkis Tammsaarel soov lugeda
ka nõukogude kirjandust. Sibul koostas talle kaks soovitusnimestikku, kuid kui palju sinna märgitud raamatutest Tammsaare läbi luges, jäi Sibulale teadmata. Otsest
tagasisidet loetud raamatute kohta ei leidu A. Sibula
mälestustes ka teiste soovitusnimestike puhul. Ainsana
on Sibul märkinud inglise kirjanikke, kes „oma jutustuse
voolavuse ja mahlakusega ning psühholoogilise analüüsi sügavusega pälvisid Tammsaare elavat tähelepanu”.15
Et see huvi püsis, tõendab ka Tammsaare soov tõlkida
J. Galsworthy „Valget ahvi” – originaalteose sai kirjanik
Keskraamatukogust, alles mõne aja järel õnnestus tal see
teos endale hankida.16
Kirjaniku nõusolekul soovitas A. Sibul koos ilukirjandusteostega talle ka populaarteaduslikke ja teaduslikke
raamatuid, mida ta enamasti ise juba lugenud oli ja mille
kohta ta arvas, et need võiksid kirjanikku huvitada.
A. Sibulalt sai A. H. Tammsaare materjale ka tõlkeraamatute autorite kohta ees- või järelsõnade kirjutamiseks
(O. Wilde, B. Shaw, I. Gontšarov). Kui Keskraamatukogul mõne autori kohta vajalikku informatsiooni polnud,
soovitas Sibul muid võimalusi materjali leidmiseks. Oli
juhtumeid, kus Sibul nõustas Tammsaaret ka tõlkeküsimustes. Näiteks W. Scotti romaanis „Ivanhoe” leiduvate
arhaismide puhul soovitas Sibul kasutada saksa- või venekeelset tõlget; ka F. Marryati “Tüürimees Tubli” tõlkimisel vaja läinud oskussõnade tõlkimiseks tuli abi otsida
raamatukogu teatmeteostest.17
17. oktoobril 1934 võttis Tallinna Keskraamatukogu
Linnavolikogu otsusega annetusena Mihkel Martna pärijatelt vastu tema raamatukogu („Mihkel Martna nimeline
sotsiaalse kirjanduse kogu”). Vastuvõtuaktile alla kirjutades pidi A. Sibul olema juba selle raamatukoguga tuttav.
Kas tuleks Mihkel Martna raamatukogu annetamises
Keskraamatukogule näha Tammsaare kui nõuandja rolli – tundis ju tema Martna raamatukogu põhjalikumalt
kui A. Sibul (vt. Franzisca mälestused: „Vahel kasutati ka
minu isa raamatukogu.”)? Teada on, et raamatute hankimise alal nõu anda polnud Tammsaarele sugugi võõras:
kirjanik oli olnud abiks ka üliõpilasseltsi „Ühendus” raamatukogu komplekteerimisel.