‹ 239 ›
Kopli raamatukogu 1969. aastal: Aime Valentin ja Anne-Marie Ivask (paremal).
Kuidas sattusite Kopli raamatukokku?
Ma ei ole raamatukogundust õppinud. Lõpetasin Tallinna Pedagoogilises Instituudis eesti keele ja kirjanduse osakonna, lisaerialana ajaloo. Mäletan, et pidime kahe aastaga
läbi võtma terve ajaloo programmi. See oli viiekümnendate aastate lõpul.
Raamatukokku sattusin ma juhuslikult. Pidin pärast
lõpetamist hakkama ise kohta otsima ja sattusin vene
kooli eesti keele õpetajaks. Aga seal ma kaua vastu ei
pidanud. Juba esimesel päeval oli mul neljasilmavestlus
direktoriga, missugused on tingimused ja kuidas tuleb
õpetada. „Kahte” panna ei tohtinud. Mulle tehti selgeks,
et kui ma seda teen, tuleb klassijuhataja ja teeb selle „kolmeks”, sest „kolme” peale teab õpilane ikka... – ja seda ka
tehti. Aga missugune austus saab olla õpetaja vastu pärast
seda? Mulle aitas ühest aastast. Mu sõbranna elas Koplis. Tema siis ütles, et tulgu ma raamatukokku, seal olevat
koht saadaval. Nii hakkasingi 1962. aastal Kopli raamatukogus tööle. Algul töötasime neljakesi, 1974. aastast
jäime kolmekesi ning töötasime koos kuni 2000. aastani.
Vana juhataja läks 1967. aastal pensionile, seejärel sai juhatajaks endine lugemistoa juhataja Viiu Alling. Eesti ja
vene abonement olid eraldi, olin algul vene abonemendis,
siis sain eesti omasse. Vene osakonda tuli üks ohvitseriproua, kes aastakese töötas, aga hakkama ei saanud ja läks
ära. Töötasime kolmekesi kolmkümmend viis aastat.
Missugune on olnud teie elu esimene kokkupuude raamatukoguga?
Esimest korda käisin raamatukogus algkooli ajal, kui õppisin kolmandas või neljandas klassis. Mul on meeles, kuidas
juhataja käis riiulite vahel ringi ja raamatuid otsis. „Kaks
kaptenit”, „Sevastoopoli rasked päevad” ja mis need raamatute pealkirjad olidki, mida ma tookord lugesin... Seitsmeselt leidsin kodunt kapi otsast „Vaga Jenoveva”. Kas ma
arugi sain, mis seal kirjutatud oli, aga ma lugesin! Elasime
Tõrvas, seal oli tollal väga väike raamatukogu, selle jaoks oli
vaid üks toake. Tulin Tõrvast ära 1954. aastal, kui astusin
Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja jäingi Tallinna.
Kas kodukandi kirjanikud seisavad kuidagi lähemal
kui teised?
Herta Laipaik on tervenisti läbi loetud. Heino Puhvel oli
Helme kandist pärit, teda olen samuti lugenud. Neid on
veel. Ka Madis Kõiv on T ;W'f7B