‹ 207 ›
„Loodus” jäi minule. See oli suur töö. Kasutasin ma muidugi Endel Põdra loal ka tema materjale.
Bibliograafe võeti tookord vastu kakskümmend viis inimest. Meiega koos alustanutest lõpetas alla kahekümne.
Mõned kadusid juba alguses ära, mõni läks teise osakonda. Meil oli väga huvitav kursus. Lõpuni käisid meiega ka
neli noormeest – ja veel millised noormehed! Alo Ritsing,
kellest pärast sai tuntud koorijuht, Vello Lään – tuntud
raadioajakirjanik ja Eesti Raadio ajaloo uurija, Endel Põder – ajakirjanik ja pärastine ETV väliskommentaator,
Kuldar Raudnask, tuntud ajakirjanik.
Õppimas käisime ülikooli raamatukogus Toomel – tuubikumis, aga enamasti õppisime me seminarkas. Elasime
Vanas Tiigis, vaid kolm-neli inimest olid ülikooli peahoone juures asuvas ühiselamus. Esimesel kursusel oli meid
kakskümmend kuus inimest toas. Kui kokku saame, tuletame ikka meelde, et just see oli kõige ilusam ja lõbusam
aeg. Teisel kursusel olime kaheteistkümnekesi toas. Siis
ehitati ühiselamu ümber ja lõpuks olime neljakesi. Olid
ajad! Toa keskel oli ahi, kogu toa peale oli üks kraanikauss, mis pidevalt üle ajas ja ummistunud oli. Elekter
kadus pidevalt ära, sest elektripliidil tehti süüa ja et seda
tehti igas toas, ei pidanud ükski kork vastu. Mõni hakkas
küll ühiselamusse tulles nutma ja lubas tagasi koju ema
juurde minna, aga kes jäid, need harjusid ära.
Gogoli-nimelises raamatukogus meie õppimas ei
käinud, küll aga laenutasime sealt kohustuslikku kirjandust. Kui ülikooli lõpetamise aeg kätte jõudis, jaotasime
eelnevalt kõik pakutud töökohad omavahel ära, et suunamiskomisjonis mingit arusaamatust ei tekiks. Mina pidin
jääma Gogolisse – mõtlesin, WBF'GW2V