‹ 0 ›
Vilve Rits: Tartu Riikliku Ülikooli bibliograafiaosakonnast Tallinna Keskraamatukokku*
Unistasin raamatukoguhoidja ametist juba lapsepõlves. Minu unistus
läks täide: mul oli õnn
õppida raamatukogundust Tartu Riiklikus Ülikoolis. Olin 7. klassis, kui
sattusin koos emaga Leningradi. Ema sõbranna
otsustas oma Leningradis
elavale vennale külla sõita
ja kutsus ka meid kaasa.
Sõbranna vend oli eestlane, kuid tema perekonnaliikmed eesti keelt ei osanud. Mina ei osanud vene keelt
peaaegu üldse. Jõudsime kohale ja läksime koos selles
peres kasvanud tüdrukuga linna vaatama. Käisime läbi
kõik muuseumid ja vaatamisväärsused. Kuidas me vestlesime, ma ei mäleta, aga kõik mis vaja, sai räägitud. Too
tüdruk õppis raamatukogunduse tehnikumis. Kuna armastasin väga lugeda, mõtlesin: vaat see on alles elukutse,
raamatukogutöötaja! Teadsin, et Tallinnas ei olnud ühtki
sellist kohta, kus raamatukogundust õppida. Mõtlesin, et
tuleksin ka Leningradi õppima, kui ma ainult vene keelt
oskaksin. Pärast seitsmendat klassi läksin keskkooli.
Mõte raamatukogundust õppida oli mul alles. Siis, täiesti
ootamatult avati tollases Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti
filoloogia baasil raamatukogunduse osakond. Mu naabritüdruk, kes lõpetas aasta enne mind, läkski sinna õppima. Kui sellest kuulsin, mõtlesin vaikselt, et minu soov
läheb vist ikkagi täide.
Lõpetasin 1955. aastal Viljandi 2. Keskkooli, sõitsin Tartusse. Konkurss oli kaks inimest kohale. Pääsesin ülikooli
ja hakkasin õppima. Hoolimata sellest, et mõni ikka vahel
ironiseeris – bibliograafia, see ka mõni teadus –, ei ole ma
oma erialavalikut mitte kunagi kahjatsenud ega pole kahjatsenud ka seda, et raamatukogus töötanud olen.
Ülikoolis tundsid eesti filoloogid suisa kadedust, et
*
2007. aastal tehtud intervjuu põhjal.
meie saime nii palju kirjandusloenguid. Bibliograafidele
õpetati eesti, vene, välis- ja antiikkirjandust, aga ka rahvaste kirjandust ja lastekirjandust.
Meil olid suurepärased õppejõud. Olime vist esimesed,
kellele Harald Peep eesti kirjandust lugema hakkas. Meile Peep väga meeldis. Juba tookord luges ta ka väliseesti
kirjandust. Omavahel me vaikselt imestasime, et kuidas
tal sellest pahandust ei tulnud – aga ei tulnud.
Lastekirjandust luges Liis Raud, vene kirjandust Johannes Feldbach, Nõukogude Liidus elavate rahvaste
kirjandust Sergei Issakov. Antiikkirjandust luges Villem
Alttoa, väliskirjandust Vilma Trummal. Veel olid meil
õppejõududeks Karl Taev, Udo Kolk, Gerda Laugaste
jt. Kõik oma eriala suurepärased esindajad. Erialaaineid
õpetasid Elsa Kudu, Kaja Noodla, Arda Kirsel, Karin
Sarv, Ingrid Loosme jt.
Muidugi õppisime me ülikoolis ka kõiki „punaseid” aineid, aga nende ainete õppimist võeti üldiselt huumoriga
ja mingit tragöödiat sellest ei tehtud.
Kirjutasin diplomitöö kirjastusest „Loodus”. Richard
Kleis oli üks minu juhendajatest. Mõtlen tänini, et noor
inimene ei oska ju alati hinnata neid võimalusi, mida niisuguse töö tegemine pakub. Tegin küll kõik südamega
valmis, aga kui nüüd aastakümneid hiljem oma diplomitöö mustandeid lugenud olen, arvan ikka, et kui praegu
tuleks seda tööd uuesti alustada, siis kui palju ma oma
juhendaja käest selle teema kohta küsiksin! Või Johannes
Voldemar Veski käest, kelle juures käisin kodus mälestusi
pinnimas.
Viienda kursuse teine poolaasta oli diplomitöö tegemiseks. Istusin põhiliselt Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus ja ajasin kataloogides, nimestikes ja ajakirjanduses sõrmega järge. Töö oli väga huvitav. Olin enne
samal teemal teinud kursusetöö: tookord oli kirjastus
„Loodusega” seotud teemad jaotatud kahe inimese peale. Uurisime siis seda teemat koos Endel Põdraga: tema
kirjutas ajaloo poole, mina trükitud väljaannete nimestiku. Diplomitööks võttis Endel aga midagi muud ja terve