‹ 192 ›
kui taheti, et kirjutagu ma vastuvõtuaktile alla. Ütlesin, et
ei kirjuta alla ega võta ka vastu.
Aga seesama peainsener, kellega ma sõdu pidasin ja
maid jagasin, tervitab mind minu üllatuseks tänaseni
väga austavalt, kui vastu tulema juhtub: ilmselt olin talle
tõeline vastane, kellega tuli arvestada.
Kui algas raamatukogu möbleerimine, püüdsin mingitki eripära luua: panin riiulid poolkaares, hankisin palju
toalilli, mis olid omaette kujunduselement. Kui kõik valmis sai, alustasin jälle kunstinäitustega – need olid väga
oodatud. Edasi hakkas asi samamoodi minema nagu
Mustamäel. Tegime temaatilisi õhtuid. Ampluaa oli väga
lai – lilleseadetest kosmeetika ja esteetikani. Esteetika
loenguga juhtus niisugune asi, et kord sattusin koguni
restoranis esinema: mind vist tunti ära ja keset tantsupõrandat anti mikrofon pihku ning paluti kõnelda. Mõtlesin, et mida ma küll nii eksprompt räägin – ja siis äkki
otsustasin, et räägin tantsust. Tantsijad tulid põrandale,
mina käisin, mikrofon käes, inimese juurest inimese juurde ning kõik avaldasid oma arvamust. See läks nii vahvasti ja meeldis nii väga, et mulle saadeti pudel šampanjat
lauda ja tänati. Ma ei kujuta ette, et see praegu võimalik
oleks.
Raamatukogu oli tol ajal väga mitmekülgne kultuuriasutus. See olenes ka juhtkonnast. Keskraamatukogus
olid väga toredad inimesed. Kõik tahtsid midagi teha ja
seda soodustati.
Minul olid mu klubid. Minu ajal tuli Sõle raamatukokku „Tarapita” klubi. Raamatuühingu ruumides ei olnud
klubile enam kohta: meiega samasse ruumi pandi tööle
raamatupidaja ja oli ka muid põhjusi, miks me enam sinna jääda ei saanud. Kui Eesti Kongress tekkis, hakkasid
nemad sinna käima. Tegime üheskoos palju üritusi. Oli
palju huvitavaid kohtumisi ja muud põnevat.
„Tarapitas” oli paarkümmend inimest, kõik suurte huvidega. Nende hulgas oli ajakirjanikke, TPI õppejõude ja muidu
mitmekülgseid ja huvitavaid inimesi. Algas see nii: alguses
oli väga suur organisatsioon – Tallinna Raamatuklubi.
Seal jõudis osa rahvast äratundmisele, et tahaks nagu
rohkem ära teha. Ühe niisuguse seltskonnaga me „Tarapita” klubi asutasimegi.
Nimi oli ajalooline, ja ka omaaegse kirjandusrühmituse
järgi. Kui läksin 1990. aastal tööle Keskraamatukogu metoodikaosakonda, tuli ka „Tarapita” Keskraamatukokku.
Nii põimus klubi tegevus raamatukogu omaga.
Heino Kerde (paremal), Olav Altosaar (vasakul).
Fotol keskel Olav Altosaar, seisab Milvi Raamat.
Juunis 1983 Debora Vaarandi aias: Kiira Kübarsepp, (?),
Milvi Raamat, Debora Vaarandi, Veronika Kruus, Linda
Kangur, Aimi Bender, ?, ?, Viive Vist, Anne Äärismaa.