‹ 189 ›
Milvi Raamat: „Uute raamatukogude sissetöötamine ja raamatuklubide rajamine
oli mu elu huvitavamaid aegu.”
Töötanud Tallinna Keskraamatukogus 1964–68
1979–81
1984–91
Mustamäe III (Sääse raamatukogu) ja Pelguranna raamatukogu (praegune Sõle) esimene juhataja.
Milvi Raamat
Enne, kui ma Tallinna Keskraamatukokku esimest korda
1964. aastal tööle tulin, hakkasin seal käima lugejana. See
oli 1948. aastal. Lugejaid oli siis väga palju. Olid pikad
järjekorrad ja laenutajatel oli väga palju tööd. Avariiuleid
tookord veel ei olnud. Kahel pool olid suured letid. Tööd
kergendasid kataloogid, mida praegu enam ei ole. Mulle
isiklikult kataloogikastid väga meeldisid – nad olid nii
mõnusad.
Tollastest raamatukogutöötajatest on hästi meeles
Olga Nuut, väga väljapeetud daam. Mäletan, kuidas ta
istus oma töölaua taga, seljas tume kleit valge kraega,
käed kunstipäraselt põlvedele asetatud. Ta oli Venemaa
eestlane ja pärast sõda pääsesid nemad Eestis juhtivatele
kohtadele.
Kui lugeja oli raamatud välja valinud, ei antud talle siiski ainult soovitud raamatuid. Kastides hoiti ateistliku ja
parteilise kirjanduse brošüüre, mida nii öeldes sundkorras kaasa anti. Nii oli ette nähtud. Teenindamise juurde
kuulus ka soovitamine: nõuti, et lugejatele tuleb soovitada kaasaegset kirjandust ja vene kirjanikke. Lugejad olid
kaunis kuulekad, ma ei mäleta, et keegi oleks vastu hakanud.
Õppisin Tallinna Kultuurharidusala Koolis 1954–
1956, lõpetasin kultuuritöö organisaatorina, lisaerialaga
raamatukoguhoidja.
Olin raamatukogutööga juba kultuurikooli ajal kokku
puutunud. Abiellusin ja jäin tööle Tallinna Kultuurharidusala Kooli juurde. Mu sõbranna oli seal raamatukogu
juhataja. Et ka minu töölaud oli raamatukogus, kujunes
nii, et hakkasin aegamööda raamatukogutööga tegelema
– eks sõbranna tegi siis muud, mis parasjagu vajalik oli.
Olen kogu elu palju lugenud. Siiani on meeles, kuidas
koolipõlves lugesin öösel kuuvalgel Singeri õmblusmasina peal põlvili „Laulu tulipunasest lillest”, suutmata pooleli jätta – see oli nii huvitav... Huvi raamatute vastu süvenes ja raamatukogutöö muutus väga lähedaseks.
Tallinna Keskraamatukogus alustasin 1964. aastal just
nii, nagu vanasti kombeks oli: õpipoisist haruraamatukogu direktoriks. Alguses oli mul peamajas abiraamatukoguhoidja koht: istusin registratuuris ja võtsin lugejaid vastu.
Raamatukogu direktoriks oli siis Niina Aršas. Aleksander
Sibul oli juba raamatukogust ära – temast ei tohtinud kõneldagi. Ka Sibula portree oli kuhugi ära pandud.
Tol ajal tegutses Keskraamatukogus kirjandusring,
mille raamatukogupoolseks juhiks oli Kalju Oja. Kirjandusringi õhtutele koguneti juba sellepärast, et sealsed
arutelud olid niivõrd põn WfB