‹ 177 ›
Rikkis torustikud ja lagunevad majad said saatuslikuks
nii mõnegi haruraamatukogu edasisele käekäigule.
Kuna 1960-ndate aastate lõpp oli seotud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ja ÜLKNÜ 50. aastapäevaga ning ettevalmistustega V. I. Lenini 100. sünniaastapäevaks, toimus palju ühiskondlik-poliitilisi üritusi ning
temaatilisi õpilas- ja noorteõhtuid. Pea kõikides harukogudes olid ette nähtud kohtumisõhtud vanade revolutsionääride ja Suure Isamaasõja veteranidega.
1961. aasta septembris väljakuulutatud loosung „M.
Gorki nimeline Tallinna Keskraamatukogu eeskujulikuks raamatukoguks!” tähendas tolle aja keelt kasutades
„kõrgendatud nõudeid lugejate teenindamiseks ja raamatukoguruumide kujundamiseks”. Selle raames koostati
nii lugemisplaane ja soovitusnimestikke teatri, muusika
ja kujutava kunsti vallas kui ka nõukogude mentaliteedi
kujundamiseks. Mõni raamatunäitus omandas suisa ulmelise diapasooni, sisendades vaatajatesse usku kommunistliku formatsiooni käegakatsutavasse lähedusse ning
koos sellega inimese kardinaalsest muutumisest. Usku
kommunistliku ühiskonna kõikvõimsusse sisendasid ka
näituste pealkirjad („Milline on kommunismiajastu inimene?”).
Kui parafraseerida 1960-ndatel aastatel parnassile
tulnud Soome luuletajat Pentti Saarikoskit, siis tasuks
küsida: mis ikkagi tegelikult toimus ajal, kui raamatukogudes kasvatati sõprustunnet ja proletaarset internatsionalismi, võideldi religiooni vastu, unistati eeskujuli-
ku raamatukogu tiitlist, organiseeriti raamatukogukuid,
peeti sotsialistlikke võistlusi ja kajastati Saksa DV kultuuripäevi?
Kuidas kujutati toona ette rahvuse tulevikku 1961. aasta
augusti algul L. Koidula 75. surma-aastapäeva või 6. oktoobril 1961 „Kalevipoja” 100. ilmumisaastapäeva puhul
peetud kõnet kuulates? Mis mõtted keerlesid raamatukogukülastaja peas noorte luuletajate Jaan Kaplinski, Viivi
Luige, Ingvar Luhaääre, Rudolf Rimmeli, Linda Ruudi,
Hando Runneli, Paul-Eerik Rummo, Arvi Siia, Mats
Traadi, Enn Vetemaa ja Leelo Tungla raamatute näitust
vaadates ning nende esinemist kuulates? Mida tegelikult
mõeldi, on võimatu oletada, kuid tõenäoliselt tunti siirast
rõõmu eesti kirjanduse uuest põlvkonnast ja eesti keele
püsimisest.
Kirjandusring ja kodu-uurimisring omandasid kultuuriniššide staatuse, mille olulisemaid eesmärke oli keele ja
kultuuri järjepidevuse säilitamine. Just sel põhjusel käidi suvepuhkuste ajal kogumas materjale O. W. Masingu
noorpõlve kohta, valmistati O. Kuninga juhatusel ette
saade ETV-le O. W. Masingu 200. sünniaastapäeva tähistamiseks, püstitati kirjandusringi liikme Karl Laane
eestvedamisel Liiva kalmistul Marie Heibergi hauale mälestuskivi ning rajati raamatukokku Tammsaare mälestusnurk. Vanade kultuuriheeroste ja vaimusuuruste meenutamine aitas säilida kultuurimälul ning süvendada usku
keele ja kultuuri elujõulisusse. 1960-ndad oli vaimustuse
ja uudisloomingu aeg. Püüti edasi elada olude kiuste.
Tammsaare nurk, 1968.
„Õhtuleht”, 1969, 31. jaanuar.