‹ 176 ›
1960-ndad: mis toimus tegelikult?
Sõjajärgne hirmu- ja surutiseperiood hakkas alates 1950ndate aastate keskpaigast aegamööda taanduma. 1956.
aastal saabusid Eestisse tagasi esimesed uue võimu poolt
Siberisse küüditatud. Paljudel, kel õnnestus Eestisse tagasi tulla, polnud oma endistesse kodukohtadesse enam
võimalik naasta. Soov saada haridust pani inimesi õppima
töö kõrvalt. Eesti-aegne vabaharidusprogramm oli küll
kadunud koos uue korra tulekuga, kuid 1950-ndate lõpul
ja 1960-ndate algul hakkasid kohustuslike propagandaürituste varjus üha intensiivsemalt tegutsema rahvuskultuurilist järjepidevust ülal hoidvad huvialaringid. 1958.
aastal moodustati Tallinna Keskraamatukogu juurde
kirjandusring, millele 1960-ndatel lisandus kodu-uurijate
ring. Õige pea loodi ka ekslibrisistide ring, mis ühendas
nii eksliibrisekogujaid kui ka -tegijaid. Vene osakonnas tegutses samal ajal kirjandusring „Rodnik” („Allikas”). Huvi
kirjanduse vastu kasvas jõudsalt.
Raamatunäitus Kopli raamatukogus.
Üha rohkem kirjastati ja trükiti eesti autorite loomingut.
1960-ndatel tuli parnassile terve plejaad noori kirjanikke,
kes on mõjutanud eesti kirjandust tänaseni.
Vastavalt toonastele nõudmistele pidid raamatukogud
korraldama mitmesuguseid massiüritusi ning mitmekesistama ka kirjandusürituste läbiviimise vorme. Kümnendi populaarseimaks ürituseks kujunes kirjanduslik kohus.
Et näitlikel kohtupidamistel kirjandusteoste tegelaste üle
oli suur publikumenu, kinnitavad oma meenutustes kõik
toonased raamatukogutöötajad. Kirjanduslikke kohtuid
käsitleti kui vaatemänge: „protsessidel” osalesid nii süüdistaja, kaebealune kui ka õigusemõistja.
1961. aastal viidi koos nelja raamatukoguga läbi kirjanduslik kohus Luise Vaheri romaani „Emajõe jutustus”
põhjal, 1963. aastal oli kirjanduslikke kohtuid kahel korral: „kohtualused” kirjandusteosed olid Elsa Triolet’ romaani „Roosid järelmaksuga” ja Paul Kuusbergi „Andres
Lapeteuse juhtum”. 1967. aastal korraldati kirjanduslik
kohus Raimond Kaugveri romaani „Nelikümmend küünalt” põhjal.
Et tol perioodil rõhutati kollektiivsust, tauniti kapseldumist ja järgiti üsna täpselt „ülevalt poolt tulevaid”
propagandanõudeid, kasvasid ka nõudmised tulevasele
kommunistlikule ühiskonnale kohase ideoloogilise kasvatustöö suhtes. Lugejaks püüti kaasata kõiki teeninduspiirkonnas elavaid inimesi, kartoteeke koostati kõigi
perekonnaliikmete kohta. Mida keegi luges, sellest oli
võimalik saada üsna täpne ülevaade. Eraldi teenindusliigina märgitakse näiteks kommunistliku töö brigaadide
teenindamist. Moodi läks raamatulaenutuspunktide loomine tööstusettevõtetes. Nii pani toonane Lomonossovi
tänava raamatukogu käima laenutuspunkti nahkgalanteriivabrik „Linda” kindatsehhis.
1960-ndatel kasvas ka ateismi propaganda. Väikeses
Lomonossovi tän