‹ 156 ›
ei läheks Sibulat külastama. Et see, mis toimus, oli ebaõiglane. Tagantjärele mõeldes olin vist esimene, kes püüdis
Sibulaga kontakti luua. Komplekteerimisosakonnas töötas Aino Parma, kes oli olnud Sibula ajal sekretär. Rääkisin ka temaga, et ta koos meiega Sibula juurde kaasa tuleks, aga ta ei tahtnud tulla. Minu kutsumise peale vastas
ta vaid: „Vabandage, aga ma ei tule!” Küsisin siis, miks. Ta
ütles, et ei taha sellest rääkida. Ostsin lilled ja tordi ja nii
me läksime: Pressraud, mina ja veel keegi kolmas oli koos
meiega, aga kes, seda ma kahjuks enam ei mäleta. Sibul
elas Narva maanteel ühes väikeses puumajas. Tal oli meie
tuleku üle hea meel. Abikaasa ja tütred olid ka kodus. Pakuti kohvi ja eks me siis vestlesime. Aga pärast käisime
me Sibulat ka lindistamas. Lintidel oli vist halb kvaliteet,
igatahes kuulates kostis sealt rohkem kohinat kui juttu.
Me ise lindistada ei osanud, seda tegi mehhaanik.
H. P.: Sibula matuste ajal taheti lindilt tema häält lasta,
aga kahjuks see ei õnnestunud. Neilt matustelt on mulle
aga mällu sööbinud üks niisugune hetk: kui kirst alt fuajeest raamatukogu saali tuli kanda, selgus äkki, et mehi,
kes kirstu kanda aitaksid, oli vähe. Astusin lähemale. See
moment, kuidas ma kirstus B