‹ 150 ›
Raamatukogu raamatufond oli kasvanud 1958. aastaks
234 000 eksemplarini (harukogusid arvestamata), lugejaid oli 29 619.
Kümnendi algul inventeeriti uuesti raamatukogu fond.
Raamatukogu tööd kontrolliti neil aastatel pidevalt. Etteheiteid oli mitmesuguseid: kritiseeriti raamatunäituste
kvaliteeti, tehnikateemaliste ja ateistlike ürituste vähesust,
ebapiisavat kirjanduse soovitamist 7-klassilise haridusega
noortöölistele, puudulikku arvestuse pidamist kommunistliku töö brigaadide liikmete lugemishuvi üle, ühiskondlik-poliitilise kirjanduse soovitusnimestike puudumist, pealiskaudset NLKP XXI kongressi arutelu jm.
„Õhtuleht”, 14. märts 1950.
Lugejate suunamise näitlikest võtetest kasutati toona
peamiselt raamatunäitust ja -plakatit. Kui 1947. aasta
aruanne registreeris raamatunäitusi kokku 26, siis 1956.
aastal organiseeriti neid juba 204. Alustati ka massiürituste korraldamist vabas õhus (Harjumäel, Kadrioru kõlakojas), koolides ning asutustes.
Juba 1940-ndate aastate lõpus, 1950-ndate alguses hoogustus ajakirjanduses kuvandi loomine Tallinna Keskraamatukogust kui eeskujulikust ideoloogiaasutusest. Erilise
tähelepanu alla võeti uue sugupõlve kasvatamine. Et kasvatuse oluliseks osaks oli nõukogude kirjandus ja nõukogude
raamat, võeti lugeja mõjutamiseks appi toonase retoorika
levinuimad võtted.