‹ 145 ›
märtsis, A. Jakobsoniga sama aasta oktoobris.
Arvukalt osavõtjaid oli 1947. aasta algul lektooriumina organiseeritud F. Tuglase loengusarjal E. Vilde elust
ja loomingust, mida tagantjärele võib lugeda alguspunktiks Vilde loomingu rakendamisel marksismi-leninismi
ideoloogia vankri ette. Vilde puhul tundub paradoksina,
et seesama „ida-oht”, mille eest kirjanik eesti rahvast enne
oma surma kirjutatud poliitilises testamendis hoiatanud
oli, tabas ühe esimesena teda ennast. Vilde loomingu kitsapiiriline käsitamine, tema teoste ja eluloo ärakasutamine vastavalt uue võimu ideoloogiale ning Vildest „näidiskirjaniku vormimine” toimus, nagu tolleaegsed tavad ette
nägid, tuntud lektorite osavõtul ja laiade publikuhulkade
juuresolekul. Vilde „uuest” staatusest annavad tunnistust
tema teoste nõukogudeaegsed hiigeltiraažid ning tema
raamatute lülitamine liiduvabariikide koolide kirjandusprogrammidesse ning -õpikutesse. Vilde teoste jõudmine
„tänapäeva hinnangu tulipunkti” tähendas kirjaniku teoste „varjusurma” rohkem kui pooleks sajandiks.
Kirjaniku 100. sünniaastapäevaks oli Tallinna Keskraa-
matukogul Vilde teoseid 994 eksemplari: neist eesti keeles 922, vene keeles 66, läti keeles 6 ja kasahhi keeles 1
eksemplar.3
On üsna tõenäone, et 1947. aastal alanud Vilde ümberhindamine pidi aitama läbi viia ka A. H. Tammsaare
loomingu ümberhindamist. Võimalust selleks ei tulnud
kaua oodata, 1948. aasta jaanuaris oli Tammsaare 70.
sünniaastapäev.
Ajakirjandus kõneles Tammsaarest endiselt kui lähema
mineviku esileküündivamast kirjanikust, jagades samas
üsna ühemõttelisi teateid kirjaniku loomingu ümberhindamise vajadusest. Või nagu seisab raamatukogu asedirektori A. Siitami „Sirbis ja Vasaras” avaldatud artiklis:
tähtpäev tingib Tammsaare loomingu võtmise „tänapäeva
hinnangu tulipunkti”. Artikkel pidi jätma mulje, nagu
oleks rahvas nõudnud Tammsaare loomingu ümberhindamist. (A. Siitam: „Käesoleva mooduse hulgaline kasutamine elustaks meie kirjanduselu lugejatepoolse huvide
rahuldamist A. H. Tammsaare loomingu ümberhindamisel.”) 4
„Sirp ja Vasar”, 1. veebruar 1947.