‹ 135 ›
olid väga intelligentsed inimesed. Mäletan, et Spordikomitees töötas tookord keegi Belov, kelle abikaasa oli hästi
peen daam. Niisuguseid peeni daame oli Nõmmel päris
palju. Üsna varsti läks lahti noorte lugejate kasvatamine:
noored, kes kooli pooleli olid jätnud, jagati gruppidesse,
pidime moodustama neist rühma, kellele tuli soovitada
raamatuid. Tulemus oli see, et noor laps, kes ei tahtnud
koolis käia, sest seal käsutati teda kogu aeg, tuli raamatukokku ja siin hakati jälle käsutama. Selle asemel et lugeda
„Kolme musketäri”, öeldi talle, et mis sa sellest loed, võta
parem midagi populaarteaduslikku!
Tulemus oli ilmselge. Aja nõue oli, et iga raamatukogu
pidi levitama nn. kohustuslikku kirjandust: ühiskondlikpoliitilist, loodusteaduslikku ja tehnikaalast.
Sageli oli lihtsalt nii, et inimene palus: ärge mulle seda
koju andke! Meil oli siis eraldi riiul, kuhu panime need
väljaanded, mis oli nagu laenutatud, aga mida polnud
kaasa võetud. Praegu teeb asi nalja, aga siis olime naljast
kaugel. Muidugi oli ette nähtud korraldada ka kirjandusüritusi uut korda ülistavatest kirjanikest. Häda, kui
keegi sinna tulla ei tahtnud. Mul on meeles, kuidas ma
palusin tulla sugulasi-tuttavaid kuulama Leberechti teostele pühendatud õhtut.
Pidime käima ka mööda koole ja pidama loenguid: ma
olen isegi miilitsakoolis esinemas käinud. Vene kooli
meid ei saadetud, käisime eesti koolides lastekirjandust
tutvustamas. Pikapeale hakkas kõige hullem aeg läbi saama: meie oma kirjanikud hakkasid jälle kirjutama.
Mäletan, kuidas kord loengut alustades küsisin lastelt,
mis on nende arvates kõige tähtsam raamat. Pakuti küll
üht, küll teist. Ütlesin, et kõige tähtsam raamat on aabits.
Et kui te lugeda ei oska, jäävad edaspidi teie ees kõik raamatud lukku, ükskõik kui tähtsad nad ei oleks!
Väikestele lastele meeldis väga, et just nende raamat
oli kõige tähtsam. Meid vaevati aga nende loengutega
üsna ära, millegipärast arvati, et raamatukoguhoidjal ei
ole raamatukogus nagu üldse midagi teha. Kõige ilusam
kompliment, mis mulle raamatukogus kunagi tehtud on,
tuli ühelt vanahärralt: tema tunnistas, et oli kogu aeg
mõelnud, et mida need raamatukoguhoidjad ikka muud
tööl olles teevad, kui loevad päevad läbi, aga alles nüüd ise
meil lugemas käies nägevat ta, kui palju tööd raamatukoguhoidjal tegelikult on.
Aga inimeste suhtumine raamatukogutöösse ongi
enamasti mütsiga lööv. Kui ma raamatukogundust õppi-
ma läksin, ütlesid paljud mulle: mida seal õppida on? Ja
kui ma neile ette lugesin, kui palju eksameid ja arvestusi
mul sooritada tuleb, olid nad kõik üllatunud. Nõukogude
ajal oli see asi muidugi teistmoodi ka...
Aga ikkagi läksite raamatukogundust õppima.
Õppima minek ei tulnud mitte niivõrd teadmistejanust
kui tohutu väikese palga pärast. Tegin palgalisa saamiseks
nii saksa kui ka inglise keele eksamid. Siis, ühel päeval
tuli mõte, et äkki lähen ikkagi edasi õppima. Mõtlesin,
et kui Tartusse proovida, siis äkki ma eesti keele eksamit
enam enam ära ei teegi – keskkooli lõpetamisest oli juba
hulk aastaid möödas – ja kus selle häbi ots! Siis 1958.
aastal võtsin kätte ja läksin Leningradi Krupskaja-nimelisse instituuti. Seal õppis Eestist terve hulk inimesi. Helgi Peeba ja tema kaaslased õppisid minust ja mu kaaslastest varem ja olid meile tee ette ära „teinud”: kuna nemad
õppisid nii hästi, tundus õppejõudude arvates loogiline,
et ka meie õpime hästi. Mäletan, kui vapustatud oldi juba
meie tööde vormistusest: meil olid need kirjutusmasinal
ümber löödud ja köidetud. Palju eksameid ja arvestusi
saime aga tookord juba ka Pedas teha. Eksamile tuli minna terve grupiga, mingisugust eraldi jooksmist ei lubatud.
Mäletan, et üks distsipliin oli „Tehnika alused”. Läksin
TPI-sse ja palusin, et kas saaksime seal seda eksamit teha.
Üks väga viiskas härrasmees vaatas meie programmi üle
ja teatas: „Vabandage, mul on väga kahju, aga meil pole
ühtki nii kompetentset õppejõudu, kes suudaks seda eksamit vastu võtta.” Siis Ants Kõverjalg Pedas võttis meilt
lõpuks selle eksami vastu. Mäletan siiani, kuidas ma talle
martäänahju ehitust seletasin. Ja siiani olen ma