‹ 131 ›
50 aastat Nõmme raamatukogus
Ellen-Ines Pagel
Tulite tööle Nõmme raamatukokku 1940-ndate aastate lõpul ja jäite pooleks
sajandiks. Kui suur roll oli
raamatukoguhoidjaks saamisel teie „raamatukogugeenil”, kui suur Nõmmel?
Kui ajas väga kaugele tagasi
minna, siis raamatukoguga
oli tegelikult seotud juba mu vanavanaisa, kes pidas Virumaal külakoolmeistri ametit, arendas Iila külas seltsielu ja
asutas sellesse külla esimese raamatukogu. Ema teene oli
see, et meie nii hirmus palju lugesime. Kodus kõneldi, et
ma olevat hakanud lugema nelja-aastaselt. Et laps lugeda
oskab, selgunud äkki. Raamatukokku tööle sain aga vist
rohkem sellepärast, et olin Nõmme raamatukoguhoidjad
surmani ära tüüdanud: käisin kogu aeg raamatukogus
uusi raamatuid küsimas. Lõpuks vabanes seal koht ja nad
kutsusid mu tööle. Tulin suvevaheajal, ajutiselt, aga see
oli niisugune halb aeg, neljakümnendate lõpp, kui inimesi
lasti nende mineviku pärast töölt lahti. Siis kutsuti mind
päriselt tööle. Lõpetasin oma viimast keskkooliaastat ja
töötasin raamatukogus.
Mu vanaisa ja vanaema olid omal ajal Kunda kandist
Rakverre läinud ja sealt Tallinna tulnud. Vanaisa ostis
Glehni käest Nõmmele maad. Tal oli Valdeku raba ääres
suur maatükk, kust turvast kütteks lõigati. Oli ka põllumaad ja krunt, millel asus maja.
Ka mu kaks tädi ja onu elasid Nõmmel. Ema ja isa
abiellusid 1929. aastal, nemad kolisid esialgu Juurdeveo
tänavasse ja sealt Seebi tänavasse, kust me 1944. aasta
pommitamise järel Nõmmele tulime. Niimoodi sain mina
nõmmelaseks. Terve mu lapsepõlv möödus Nõmmel. Raamatukoguhoidmisest ei teadnud ma alguses midagi. Aga
minu tööle tulles oli aeg niivõrd segane, et mitte keegi ei
teadnud, mida tohib ja mida ei tohi raamatukogus teha.
Mis toimus 1940-ndate lõpus Nõmme raamatukogus?
Hirmus oli minu jaoks see, et viimane Eesti-aegne juhataja, kellel oli vastav erialane ettevalmistus ja raamatukogutöötaja paberid, oli loonud suurepärase fondi, ent meie
osaks langes kahjuks selle fondi lammutamine. Kui teistel
raamatukogudel oli veel vähegi võimalust laveerimiseks,
siis meile saadeti „kultuuri tõstma” neljaklassilise haridusega venelanna, kes kutsus kokku parteikomitee ja jättis
meie fondist alles ainult riismed. Selle inimese auks peab
aga ütlema, et ta oli väga hea