‹ 125 ›
esmapilgul olevat demokraatlik, koguni õilis. Paraku puudus neil sõnadel reaalne kate, mida asjaolusid tundvad
inimesed pidid teadma. Esiteks ei tulnud Riiklik Raamatukogu toime juba olemasoleva kirjandusegagi. Raamatukogu teenistujate üldkoosolekul 1948. aasta jaanuaris
peetud kõnes kurtis direktor, et olemasolevate fondide
läbitöötamine kestaks nüüd juba 100 aastat. Raamatute
inventeerimist komplitseerisid nõukogulikud puhttehnilised nõuded, veel enam aga raamatute ideoloogiline kontrollimine. Viimase üle küll kurta ei saanud. Eriosakonna
juhataja Salomonia Telmani sõnul oldi kataloogide puhastamisel isegi Glavlitist ees. Tervikliku arhiivkogu säilimise
välistas juba uus fondide jaotus: „Raamatute fondidesse
jaotamise küsimuses on asutud seisukohale, et kõik eestikeelsed, Eestis ilmunud ja Eestit puudutavad teosed, alates
ilmumisaastaga 1801. lähevad arhiivfondi (üks eksemplar).
Teosed kuni ilmumisajani 1800 (inkunaablid, elseviirid,
aldiinid) lähevad rariteetide fondi. Ideoloogiliselt väärad
(vastavalt Glavliti nimestikule), alates ilmumisajaga 1801,
lähevad erifondi.”13
Riikliku Raamatukogu juhtkonna pädevus laienes neil
aastail ka Eesti teistele raamatukogudele. 1947. aasta
oktoobris kritiseeriti Riikliku Raamatukogu osakonnajuhatajate koosolekul Kirjandusmuuseumi bibliografeerimisalast tegevust.14 1948. aasta aprillis Tallinna Keskraamatukogu tegevust kontrollinud kolmest liikmest kaks
olid Kultuurhariduslike Asutiste Komiteest ja üks Riiklikust Raamatukogust. Kontrollkäigu järel paigutati „töö
huvides” raamatukogu töötajaid teistele ametikohtadele.
Juuli lõpus keskraamatukogu “töö kõigekülgseks tundmaõppimiseks ja kontrollimiseks moodustatud kolmeliikmelises komisjonis osales taas Riikliku Raamatukogu
abonemendiosakonna juhataja Karl Umbleja.15
1948. aasta jaanuaris arutasid Riikliku Raamatukogu vastutavad töötajad koos Tartu ülikooli bibliograafia
kateedri assistendiga Tartu ülikooli allasutuste raamatukogude korraldamist.16 Veebruaris esitas Kirjandusmuuseumi Arhiivkogu juhataja Endel Annus Riikliku
Raamatukogu juhtkonnale oma kava üllitada aasta lõpul
Eesti raamatute bibliograafia esimene osa (1535–1917).
Riikliku Raamatukogu direktori arvates polnud nii
vanade materjalide publitseerimine põhjendatud. Tema
ettepaneku kohaselt tulnuks piirduda käsikirjaliste kartoteekidega Nõukogude Liidu suuremate teadus- ja
erialaraamatukogude tarbeks. Kartoteek pidi endast ku-
jutama rahvusbibliograafiat, kus arvestatakse ainult eesti
keeles ilmunud raamatuid, olenemata nende ilmumiskohast. Võõrkeelseist teostest kuulunuksid sinna vaid need,
mis sisaldavad ka eestikeelseid tekste (näiteks võõrkeelsed
eesti keele õpikud jms).17 Endel Annus lahkus Kirjandusmuuseumi juhataja ametist juba samal aastal. Koondbibliograafia küsimused olid Rii