‹ 118 ›
Lenderi kooli. Ta oli inglise kolledži rajajaid ja väga hinnatud õpetaja.
Mäletan, et kui ma Keskraamatukokku tulin, oli seal
veel palju saksa- ja ingliskeelseid raamatuid. Ka Ameerikast saadud Carnegie raamatukogu oli tollal alles. Neid
raamatuid hoiti lasteraamatukogus eraldi kappides. Siis
aga nuhiti see välja ja raamatud viidi sealt minema...
Ma olen raamatukogus üle elanud palju asju. Ka selle,
kui osakonna juhataja oli Starostina ja eestikeelset osakonda juhatas Suvorova, ja me pidime ebasoovitavaid
raamatuid puruks rebima. See toimus nende valvsa silma
all. Nemad olid parteibossid. Siis oli seal ka too Sokolova, kes elas raamatukogus ja oli pandud Sibulat jälgima.
Maja oli täis Stalini ja Lenini kujusid ja pilte, aga me käisime kõigist neist asjadest nö mööda. Kes neid tõi ja kuhu
nad pärast viidi, enam meeles pole. Küll aga on meeles,
kuidas ma 1951. aastal partei kongressi tsitaate käsitsi
sulega plakatitele kirjutama pidin ja kuidas me Tuglase
nime raamatutes mustaks pidime tegema, et seda luge-
da poleks võimalik – Tuglas oli siis põlu all. Mäletan ka
arhiivkogu kolimist, mina töötasin tookord laenutuses.
Ja seda, kuidas hiired pärast kolimist mööda maja ringi
jooksid... Elasin ka selle üle, kui üleval suures lugemissaalis eestikeelne fond ümber kukkus. Tagumised riiulid
hakkasid kukkuma ja siis sadas terve fond, kõik riiulid
üksteise järel, ümber. Laud päästis raamatukoguhoidja
elu, muidu oleks kogu laviin talle peale vajunud... Hirmus
mürin, mis sellega kaasnes, on siiani meeles.
Mäletan, et osakonna juhataja Starostina eesti keelt
ei osanud, Suvorova siiski rääkis. Meie olime need, kes
pidid vene keelt oskama. Kui ma „Eesti Energia” raamatukogus töötasin, tuli mul töö asjus Moskvas käia, kogu
kirjavahetus käis vene keeles, kogu teaduslik-tehniline
info, kõik oli vene keeles – kes seda eesti keelde tõlkis?
Tookord peeti vene keele oskamist enesestmõistetavaks.
Olin vene keelt õppinud aga ainult paar aastat keskkoolis.
Nii oli tookord.
Beebiga lugemistoas.
Lasteosakond 1940-ndate lõpul.