‹ ›
Toimetaja saatesõna
Raamatukogu ajaloos on alati keskmes kolm peategelast:
raamat, lugeja ja raamatukoguhoidja – toosama raamatumaailma korras hoidev truu ja täpne ajavalvur, sidepidaja
lugejate, kirjanike, raamatute, aegade ning põlvkondade
vahel.
Just nende, end raamatukogule pühendanud inimeste pärast on Tallinna Keskraamatukogu ajalooraamatu lehekülgedel nii rohkearvuliselt intervjuusid ja mälestusi, milles
iga jutustaja kõneleb oma lugu, kuid mis nähtamatut vestlusringi moodustades üksteist täiendavad ja kõnetavad.
Sada aastat ajalugu on pikk aeg. Sellesse mahub nii tõusu- kui ka mõõnaaegu. Raamatukogu sünnipäeva puhul
tuletagem aga kõigepealt meelde algust. Seda, kui tähtis
oli üha enam linnastuvale eestlasele tegelikult uue sajandi
algul Tallinna Avaliku Maksuta Raamatukogu-Lugemistoa avamine. Meenutada tasub sedagi, et sada aastat tagasi Nunne ja Laia tänava nurgal Balti vaksalisse viiva tee
äärde loodud avalik ja maksuta raamatukogu tähendas
toonases ajas ka üha enam kasvavat nõudlust eestikeelse
kirjasõna järele.
Raamatukogu algusaega tuntakse ajaloos kui suurte
ühiskondlik-poliitiliste muutuste ja teadusavastuste aega.
Seesama uus aeg sünnitas uue inimtüübi, keda iseloomustas kõrgenenud huvi uute teadmiste vastu. Toonase
Eesti elu edasiviija oli kooliõpetaja, kelle tahtekindlusest
ja julgusest sõltus eestikeelse linnaruumi kujundamine ja
areng. Kooliõpetajate teotahtelisus „maksis“ 1904. aastal
valimised võitnud 38 eestlasest ja 5 venelasest koosnevas
linnavalitsuseski: kui mitte mujal, siis rahvaraamatukogus
oli nüüdsest võimalik anda eesti keelele saksa ja vene keelega võrdsed õigused. Olgu lisatud, et ametilt kooliõpetajad olid nii Tallinna Linna Maksuta Avaliku Lugemistoa-Raamatukogu asutamise tegelik elluviija linnavolinik
Juhan Umblia, 1905. aastal linnavalitsust ajakirjanduses
raamatukogu avamisele üles kutsunud Nikolai Kann kui
ka raamatukogu rajamise juures seisnud keelemees, hilisem Tartu Ülikooli professor Johannes Voldemar Veski.
Õpetajad olid ka raamatukogu esimesed juhatajad Hendrik Mikkor ja Anton Schmidt. Ka 1921. aastal Tallinna
Keskraamatukogu direktoriks saanud Aleksander Sibul
(1884–1981) oli enne raamatukogutööle asumist leiba
teeninud koduõpetajana, õpetajana viis ta aastakümneid
läbi Eesti raamatukoguhoidjate harimiseks organiseeritud kursusi. Tema teened raamatukoguhoidjate koolitamisel ja Eesti raamatukogunduse arendamisel väärivad
kuni tänaseni tunnustust: Aleksander Sibulast kõneldakse kui euroopaliku linnaraamatukogu loojast ja Keskraamatukogu vaimse dimensiooni kujundajast.
Ajast läbitulek on olnud ime, ütleb selle raamatu veergudel oma mälestustele joont alla tõmmates nõukogude
aja raskused üle elanud elupõline raamatukogutöötaja.
Seesama ajast läbituleku ime on saatnud Tallinna Keskraamatukogu ka kõige keerulisematel aegadel. Hoolimata raamatukogu ideoloogia- ja propagandaasutuseks kujundamise sihikule võtnud sõjajärgsete aastate ametnike
pingutusest, sai Tallinna Keskraamatukogu tänu toonastele kultuuriringidele ja nende juhtidele juba 1960-ndate
aastate alguses rahvuskultuurilise järjepidevuse edasiviija
maine. Puupüsti täis saalidele peetud uue eesti kirjanduse
arutelud, eksliibrisekogujate korraldatud näitused ning
eestikeelse raamatu jõudmine laia maailma tänu eksliibrisekunstnike ja -kogujate entusiasmile, niisamuti koduuurijate kultuuriloolised retked mööda Eestimaad andsid
toonases ajas usku ja lootust neile, kellele oli tähtis eesti
kultuuri tulevik.
Ent Tallinna Keskraamatukogul on täita olnud veel üks
ajalooline roll: kirjandusloolise protomaastiku oma, mis
seotud kirjanik A. H. Tammsaare ja tema legendaarsete
käikudega Tallinna Keskraamatukokku. Lisaks sellele, et
raamatukogu tähendas võimalust laenata ja lugeda uudiskirjandust ning pidada vestlusi hea sõbra Aleksander Sibulaga, oli Tallinna Keskraamatukogul A. H. Tammsaare
jaoks väga kindel „demokraatlik” tähendus: raamatukogus
puutus kirjanik ja lugeja Tammsaare kokku rahvaga, kellele ta kirjutas. Küllap on raamatukogu „aegruumis” siiamaani alles midagi A. H. Tammsaarest ja tema käikudest
Tallinna Keskraamatukokku, mis paneb tänaseidki lugejaid mõtlema ajaloo, inimeste, mälestuste ja mälestuste
mälestuste üle.
Livia Viitol