‹ 62 ›
Kuna Tallinna Keskraamatukogu oli Eesti suurim avalik
raamatukogu, kust raamatuid
laenutati üle kogu Eesti, trükiti 1924–29 viis raamatute
kataloogi. Neis oli loetletud
Keskraamatukogus olevad
raamatud koos šifritega.
Et teavitada lugejaid kogude
seisust, anti 1933–38 uuesti
välja neli trükitud kataloogi.
Kataloogide koostamisest võttis agaralt osa ka A. Sibul.
Valeeria Villandi: „Kui isa tõi raamatuid...”
Minu isa oli sündinud 1891. aastal. Tallinna Keskraamatukogu lugejana alustas ta juba Nunne tänava raamatukogus, õppides Tallinna Reaalkoolis. Ta oli kogu oma elu
Keskraamatukogu lugeja. Kuna ta oskas hästi saksa ja ka
prantsuse keelt, käis ta ka vanas eas pidevalt ajalehesaalis
võõrkeelseid ajalehti lugemas.
Praegu on raamatukogu lugejal üks lugejapilet, vanasti oli
kaks kaarti: üks oli kollane, sellega sai laenata ilukirjandust,
teine oli roheline ja sellega laenati teaduslikku ja populaarteaduslikku kirjandust, reisikirju jne. Nende kaartide saamiseks tuli maksta 2 krooni kautsjonit. Korraga ühe kaardi
peale sai ainult ühe raamatu, mitte rohkem.
1932– 33, kui ma olin esimeses või teises klassis, tõi isa emale ja minule Keskraamatukogust raamatuid. Enne sõda oli
meil kodus üheksa lugejakaarti, kuna isa oli ka harukogudes
lugeja. Elasime Lasnamäel ja selle piirkonna harukogu oli
Jakobi tänaval. Too kant sai sõja ajal tugevasti kannatada.
Hiljem koliti see raamatukogu Tartu maanteele. Ka sealt
oli isal ja emal kummalgi kaks kaarti. Kui Lasnamäe kool
1936. aastal Majaka tänava nurgal valmis sai, tehti sinna
raamatulaenutuspunkt, mis oli lahti kaks või kolm korda nädalas. Sealt sai jälle kummalegi kaks kaarti.
Alguses tõi isa mulle raamatuid, hiljem hakkasin ma ise raamatukogus käima. Meil oli ikka nii, et üks kuhi raamatukogu
raamatuid oli kogu aeg kodus. Mind nad kõik ei huvitanud
ja ega mul neid kõiki ka lubatud lugeda, kuigi olin 3–4-aastaselt lugemise selgeks saanud ja kooliajaks juba palju ning
kiiresti lugema õppinud. Kui läksin kooli – astusin Lenderi
gümnaasiumi –, oli algkooliklassidel oma kapike, kust mulle
„Jaunart Jaurami jõngermannid” ja veel mõned niisugused
pisikesed raamatud ulatati. Viisin need koju ja tõin järgmisel
päeval tagasi. Õpetaja küsis, et ega ma neid ometi juba läbi
ei lugenud. Muidugi ma lugesin!
Lenderi gümnaasiumi raamatukogu oli väike ja see sai mul
üsna kiiresti läbi loetud. Käisin siis Keskraamatukogus raamatuid valimas ja lugemas. Oma koolikaaslastega ma raamatukogus käies küll kokku ei puutunud – ju nad ei lugenud
nii palju. Laenasin eriti palju kahe sarja raamatuid: „Elav
teadus” ja „Suurmeeste elulood”. See oli omal initsiatiivil.
Teinekord käisin suvisel ajal haruraamatukogudes raamatuid ära viimas. Harukogud olid seotud keskkoguga. Raamatule, mis oli keskkogus, võisid panna ennast harukogu
kaudu järjekorda. Siis toodi ta sinna ja sealt said ta kätte.
Keskraamatukogu tuleb aga ikka meelde, kui ma mõtlen
oma isale ja tema lugemishuvile.