‹ 57 ›
Jüri Kolumbus (eestist.: Räni) asus Tallinna Linna Raamatukokku tööle 1926. aastal. 1931. aastal sai temast Koplis
asunud II haruraamatukogu juhataja. Keskharidusele lisaks
oli ta lõpetanud Raamatukoguhoidjate Ühingu korraldatud
kursused.
1935. aastal asus J. Kolumbus õppima Tartu „Pallasesse”,
eelistades võimalust õppida kunsti Taani raamatukogunduskoolile.
Räni kunstiõpingud Pallases kestsid 1937. aasta maini.
EKLA arhiivis on säilinud Jüri Räni Pallase perioodil kirjutatud kirjad A. Sibulale, kes teda Tartusse sõitmisel toetas
ja abistas. 1937. aasta oktoobris sai Jüri Ränist taas raamatukogutöötaja: I haruraamatukogu juhataja. Raamatukogutöö ei summutanud Jüri Räni kunstnikutalenti. Kogu oma
vaba aja tegeles ta maalimisega. 1941. aastal oli ta üks neid,
kes Tallinna Keskraamatukogust Punaarmeesse mobiliseeriti. Jüri Räni langes Teises maailmasõjas. (L. V.)
Jüri Räni ja Aleksander Sibula ühiste jõupingutustega
saadi raamatukogule uued ruumid Bekkeri 4–16. Samas
majas asus ka apteek. 6
Jüri Räni
1930-ndate aastate esimesel poolel kasvas raamatukogu
külastajate hulk kiires tempos: 1936. aastal avati Koplis
Tallinnasse ümber kolinud Tartu Ülikooli tehnikafakulteet Tehnika Instituudina (alates 1937. aastast Tallinna
Tehnikaülikool). 1937. aastal sai valmis Kopli uus rahvamaja, kuid raamatukogule sinna ruume ei antud. Uued
ruumid lubati anda siis, kui valmib uus koolimaja, mille
ehitamist alustati 1940. aastal. Pooleliolev koolimaja hävis 1941. aastal. Uued ruumid sai Kopli raamatukogu alles taasiseseisvunud Eesti Vabariigis 1993. aastal.
Hans Jürman meenutab oma lapsepõlveaegset Kopli raamatukogu:
„1931. a. sügisest alates elas meie pere ühe katuse all Tallinna II haruraamatukoguga. /.../ 1930ndate aastate algupoolel ja keskpaigas oli Kopli raamatukogus ainult üks
töötaja – Jüri Kolumbus. Ta ise elas ka samas majas, kus
oli raamatukogu. Mäletan teda toreda ja sümpaatse mehena, kes oli hästi vastutulelik ja oskas inimestega kenasti
suhelda ... Raamatukogus oli mitu lauda, kus sai katalooge vaadata või ka ajalehti lugeda, mis rippusid vastavas
nagis keppide küljes. Jüri Kolumbus askeldas leti taga,
talle tuli anda raamatud, lugejakaardid ja nõudeleht ning
siis tõi ta hoidlast, mis tal tuua oli. Mingit allkirja andmist polnud, lugeja vastutas raamatute säilitamise eest ja
tähtaja (kolm nädalat) üleminemisel pidi maksma viivist.
Eks ma lugesin läbisegi igasuguseid asju.
Sel ajal ilmusid järjest Oskar Lutsu mälestusteraamatud,
millest ükski ei jäänud vahele. Ka „Tagahoovis” sattus uhiuue raamatuna minu kätte. „Looduse Kuldraamatu” esimesed viis-kuus sarja olid samuti mu lugemisvara hulgas
(kuuenda-seitsmenda ajal olin juba nii vana, et osa neist
jäi lugemata, sest muid asju tuli ka). Raamatud olid kõik
korralikult köidetud, paksemad poolnahkköites, õhukestel oli selg muust materjalist. Igaühel kohaviit seljal: liiginumber ja järjenumber liigis. Liike oli kümme, täpsemat
jaotust polnud. Ilukirjanduslikel raamatutel oli ainult
järjenumber. Seljamaterjal oli tume, numbrid kuldkirjas.
Nii et vanade raamatute virnas seisvad Tallinna Keskraamatukogu ja tema haruraamatukogude raamatud tunnen
praegugi ära.” 7