‹ 52 ›
Aino Kaasinen kuulus noorpõlves Soome kuulsaima kirjandusrühmituse „Tulenkantajat” ridadesse. Ta oli sündinud
Lappeenrannas ja lõpetanud Helsingis raamatukoguhoidjate kursused, töötades seejärel Lappeenranna, Viiburi ja Lahti raamatukogudes. 1952–1963 oli ta Lahti raamatukogus
osakonnajuhataja.
Noores eas oli A. Kaasinen kirjutanud ka i se luulet, mis
leidis avaldamist Martti Haavio väljaandes „Noored luuletajad” (1926). 1934. aastal avaldati Viiburi ajalehes „Karjala” tema tõlgitud peatükk A. H. Tammsaare jutustusest
„Noored hinged”. Tammsaarest sai Aino Kaasineni lemmikkirjanik. Kui Aino Kaasinen 1963. aastal pensionile läks,
pühendus ta eesti kirjanduse tõlkimisele. Ta tõlkis väga palju: proosakirjanikest A. H. Tammsaaret, A. Gailitit, M.
Metsanurka, E. Vildet, F. Tuglast, P. Vallakut, O. Lutsu,
M. Unti, M. Traati, E. Vetemaad, A. Valtonit, R. Salurit. 1983. aastal avaldas ta oma kulu ja kirjadega kaheksa
eesti naisluuletaja loomingu antoloogia, 1991. aastal ilmus
Jyväskylä kirjastuselt „Gummerus” A. Kaasineni tõlkevalimik kümne eesti kirjaniku loomingust. 14 Tema loomingulise
pärandi hulka kuuluvad paljud käsikirja jäänud tõlked eesti
kirjandusest.
Tallinna Keskraamatukogu ümber koondunud Soome
sõpradest kõneldes jõuame aga tagasi selle sõpruse algusse, ühtlasi ka sajandi algusse, Leeni Ploompuu ja A. H.
Tammsaare sõpruseni.
Leeni Ploompuu-Vesterinen (1886–1972) õppis Soomes alates 1899. aasta sügisest, esialgu Kuopio Ühisgümnaasiumis, seejärel Helsingi Ülikoolis. Suved veetis
ta Eestis Koitjärvel, kus ta tutvus A. H. Tammsaarega.
Pärast ebaõnnestunud katseid Eestis tööd leida pakuti
Leeni Ploompuule 1910. aastal Soome Õpilasnoorsoo
Karskusliidu sekretäri kohta, mille ta ka vastu võttis.
1912. aastal abiellus ta metsandusteadlase E. Vesterineniga. Sõprus A. H. Tammsaarega kestis kuni Tammsaare surmani. Koitjärvel viibides õpetas Leeni Vesterinen
Tammsaarele soome ja ka rootsi keelt.
Leeni Vesterinen püüdis korraldada 1930-ndatel aastatel, pärast „Tõe ja õiguse” soomekeelse tõlke ilmumist,
mitu korda A. H. Tammsaarele külaskäike Soome, ent
kirjanikul jäi Soomes käimata.
Leeni Vesterinenist, tunnustatud kultuuritegelasest,
kujunes pikkadeks aastateks olulisemaid eesti kultuuri
Aino Kaasinen
vahendajaid Soomes. Tagantjärele tuleb just teda pidada
„nähtamatuks” ühenduslüliks Tallinna Keskraamatukoguga seotud Eesti ja Soome sõprade vahel. Tema Soome
raadios korraldatud eesti keele kursused äratasid Aino
Kaasineni eesti keele ja kirjanduse huvi. Nii Leeni Vesterineni nimi kui ka „hääl”, mis „nõudlikult nõutas” hõimurahvaste raamatukoguüritusele võrdset kohtlemist Põhjamaade omaga, „vilksatab” Helle Kannila kirjas A. Sibulale
1927. aastal: Leeni Vesterineni positsiooni ja arvamusega
arvestati.
Soome Noorsoo Karskusliidu juhi ja aastatel 1919–1922
Eesti saatkonnas suursaadik Oskar Kallase erasekretärina
töötanud Leeni Vesterineni tunti nii Soomes kui ka Eestis. Soome-huvi sai ta oma vennalt, tuntud kirjamehelt ja
kirjastajalt Jakob Ploompuult, kes tegutses ka raamatukaupmehe ja 1910. aastal rajatud raamatukogu omanikuna. (Leeni: „Eestis oli olnud minu aitajaks ja mõjutajaks
minust viisteist aastat vanem vend Jakob, kes oli vabal ajal
soome keele ära õppinud, Soomes reisinud, raamatukesi,
lehti ja kalendreid kirjutanud, kirjameheks-kirjastajaks
hakanud. Imetlesin teda ja püüdsin olla samasugune.” 15