‹ 45 ›
Aleksander Sibul ja Soome
Livia Viitol
Kõige tihedamad sidemed olid Aleksander Sibulal Soomega. Need algasid juba enne tema saamist Keskraamatukogu juhatajaks ja kestsid elu lõpuni. A. Sibula esimene
kokkupuude 1916. aastal Soomega sai teoks tänu Viljandile, täpsemalt „Viljandi Teataja” toimetusele, kuhu ta
õnneliku juhuse tõttu tööle sattus. Seal tutvus A. Sibul
ajalehe kirjasaatja, kohaliku tütarlastegümnaasiumi eesti
keele õpetaja Eduard Schönbergiga, kes oli asutanud Viljandisse lugemisringi ja selle juurde raamatukogu. Selle
raamatukoguga hakkas ühiskondlikus korras tegelema
Aleksander Sibul.
1916. aasta suvel sõitis E. Schönberg Soome, A. Sibul
aga Moskvasse A. Šanjavski rahvaülikooli kuuajalistele
raamatukoguhoidjate kursustele. Sügisel kutsus Schönberg ka Sibula Soome, et too oma vastomandatud raamatukogualaste teadmistega korraldaks Helsingi Eesti
Haridusseltsi raamatukogu.
A. Sibul kuulus ka haridusseltsi juhatusse, oli selle esimees ja samuti kirjatoimetaja. Ühtlasi tuli tal hoolitseda
pidude korraldamise ja muude ettevõtmiste eest, mille puhas sissetulek läks raamatukogule raamatute ostmiseks.
Haridusseltsis kohtus A. Sibul ka oma tulevase abikaasa Leena Kulleriga, kes töötas seltsi sekretärina. Tagasi
Eestisse tulid A. Sibul ja L. Kuller pärast välismaalastele
uute elamislubade seaduse kehtestamist 1. juunil 1918.
Aleksander Sibula huvi Soome vastu kestis edasi, süvenedes 1920-ndatel aastatel, kui temast sai Tallinna Linna
raamatukogu juhataja.
Esimese külaskäigu uuel ametipostil tegi A. Sibul Soome 1923. aastal. (Helle Sibula suuline teade.) Tol aastal
viibis ta Soomes veel teistki korda, osaledes koos kolleegidega 24. ja 25. novembril Soome linnade raamatukoguhoidjate koosolekul. Seal peetud ettekannetes kõneldi
raamatukogutöötajate kutselise ettevalmistuse tarvilikkusest (Tampere linnaraamatukogu juhataja J. Keriläinen),
linnaraamatukogude hoidjate palkade ühtlustamist (Pori
linnaraamatukogu juhataja J. Auer), laste ja koolinoorte
suhetest avalike raamatukogudega ( Joensuu linnaraamatukogu hoidja õpetaja J. Lampinen) ja teistest küsimustest. Jutuks tuli ka kirjanduse valik raamatukogudesse,
eraldi teemana oli vaatluse all toonagi probleemiks olnud
ajaviitekirjandus raamatukogudes (riikliku raamatukogunduse büroo juhataja Helle Cannelin).1
Soome Raamatukogude Seltsi vahendusel külastati
ülikooli-, parlamendi- ja linnaraamatukogu ning vaadati
„udupilte” (toonaseid diapositiive) teistest Soome raamatukogudest. Veendumus Soome riigi suurest hoolitsusest
oma maa raamatukogude ees jääb kõlama ka A. Sibula
märkmetest: „Udupildid Soome raamatukogudest, mis
laupäeva õhtul näidati, tõendavad, et soomlased oma
raamatukogude eest, võrreldes meiega, palju rohkem ja
paremini hoolt kannavad. Suuremates linnades on raamatukogudel omad majad. Kuid ka väiksemates linnades
ja ka koguni maal on raamatukogudel omad majad muretsetud,” kirjutab Sibul.2 Asjata ei rõhuta A. Sibul selles
kirjutises Soome raamatukogude „omi maju” – Tallinna
Keskraamatukogu ruumides paiknenud linna allasutuste väljakolimine ja võimaluste loomine raamatukogu
tegevuse kasvuks oli A. Sibula olulisemaid ülesandeid.
Järjekordne tööreis Soome sai teoks 1925. aastal, kui
A. Sibul käis tutvumas mitme Euroopa riigi raamatukoguga. Soomet külastas A. Sibul edaspidi korduvalt. Üks
tähelepanuväärsemaid sündmusi Tallinna Keskraamatukogule oli osalemine 1.–2. juulil 1937. aastal Euroopa
raamatukogude konverentsil Viiburis, kus viibis ka teisi Tallinna Keskraamatukogu töötajaid (Parma, Pulst,
Roots, Uusoja).3
Kahe maa vahelise kultuurisilla rajamisel oli oluline roll
isikutevahelistel suhetel. 1923. aastal alguse saanud tutvus Soome raamatukogunduse tuntuima tegelase Helle
Canneliniga pani aluse Eesti ja Soome raamatukogutegelaste tihedamale koostööle.