‹ 40 ›
ühtki arhiiveksemplarigi. See juhtus ka ajakirjaga 1938.
aastal, nii et toimetus oli sunnitud avaldama kuulutuse,
milles soovis „Raamatukogu” nr. 1 tagasi osta või vahetada mõne teise numbri vastu, kuna nimetatud numbri
trükk oli otsa saanud8.
Ajakirja tellimishind oli 1.50 krooni, mis loomulikult ei
katnud tegelikke kirjastamiskulusid: need ulatusid 239
kroonist 1931. aastal 1200 kroonini 1938. aastal.
Ajakirjale paluti mitu aastat järjest toetust Kultuurkapitali Kirjanduse Sihtkapitali Valitsuselt, kuid toetuse
andmine otsustati eitavalt. Haridusministeeriumilt saadi
RK väljaandmiseks toetust 1938. ja 1939. aastal, kusjuures ühing kohustus saatma ajakirja tasuta kõigile avalikele raamatukogudele, milliseid Haridusministeeriumi
nimestiku järgi oli 738.9
Ajakirja regulaarset väljaandmist ei takistanud mitte ainult raha, vaid sageli ka avaldamist väärivate artiklite puudus või soov avaldada kirjutis mingis kindlas numbris. Nii
näiteks lükati 1931. aasta novembrisse plaanitud number 1932. aasta veebruari, et avaldada selles ka ülevaade
ühingu 1931. aasta tegevusest ja aruandeid.10 1934. aastal
ajakiri ei ilmunud: sügisesse kavandatud number lükati
1935. aastasse „ettetulnud takistuste ja vähese kaastöö
tõttu”.11 Nii mitmegi numbri tagakaane siseküljel leidub
meeldetuletus: „Toimetus palub raamatukoguhoidjaid
saata ajakirjale kaastööd järgmise numbri jaoks.”
Tänapäeval ilmub „Raamatukogu” regulaarselt kuus
numbrit aastas ja kirjutiste puuduse üle pole toimetusel
põhjust kurta. Ajakirja tellimishind ei kata olemasolevate
tellijate arvu juures tegelikke väljaandmise kulusid. Kaanel
märgitud kahest väljaandjast üks, ERÜ, ajakirja rahaliselt
toetada ei saa, küll teeb seda aga Rahvusraamatukogu,
kelle struktuuri toimetus kuulub osaliselt isemajandava
üksusena. Kuigi trükikulud kaetakse Kultuuriministeeriumi toetuse arvelt, ühingu liikmetele ega raamatukogudele ajakirja tasuta ei jagata. Hinnaalandust tehakse aga
üksiktellijaile ja pensionäridele ning raamatukogunduse ja
infoteaduse eriala üliõpilastele. Aeg-ajalt toetab „ Raamatukogu” Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital, andes
nii nagu kultuuriajakirjadelegi raha honoraride maksmiseks. Väljaandjate ja toetajate ühiste pingutustega on ajakirja ilmumine seni ja loodetavasti edaspidigi tagatud.
„Raamatukogu” sisu ja autorid
„Meie kirjanikkonnast kuuleb tihti kaebusi, et meie publik
ei hindavat algupärast kirjandust, et ostetavat ja loetavat
liiga palju tõlkekirjandust. Et takistada halva tõlkekirjanduse levimist, koostati mõne aasta eest koguni tõlkekirjanduse maksustamise seaduse eelnõu,” loeme Aleksander Sibula kirjutisest „Mida loevad linnaelanikud?” 1937.
aasta „Raamatukogus”.12
Kas tuleb tuttav ette? Just nagu 2006. aasta „Raamatukogust“.13Ajaratas on teinud täispöörde ja probleemid Eesti raamatukogunduses on samad mis 1930-ndatel aastatel.
Taas arvavad eesti kirjanikud, et rahvaraamatukogud ei
komplekteeri küllaldaselt eesti kirjandust ega soovita seda
lugejaile. Ja taas pakutakse välja lahendusi, mis esimesel
ringil on juba läbi kukkunud, arvates, et nüüd kindlasti
õnnestub.
Eesti kirjanduse ostmine ja soovitamine pole ainus teema, mis ühendab praegust ja 1920.–30. aastate erialaajakirja. Jätkuvalt on aktuaalsed raamatukoguhoidjate kutse
ja kutseharidus, palga- ja tööolud, lugejateenindus, lugemise suunamine, laenutusstatistika, komplekteerimine ja
kogude korraldamine, liigitamine ja kataloogimine, eri
raamatukogutüüpide töökorralduse eripära, raamatukogude tegevuse õiguslikud alused.
Nimetatutest on meie raamatukoguüldsuse olulisimaks
probleemiks olnud läbi aastate raamatukoguhoidjate
kutseline ettevalmistus. Eesti raamatukoguhoidjate I
kongressil arutatud küsimustest peeti seda isegi nii tähtsaks, et Friedrich Puksoo ettekanne „Raamatukoguhoidja kutse ja kutseharidus“ oli ainus, mis trükiti ära ERÜ
vastloodud häälekandjas „Raamatukogu“ täies ulatuses.14
Aleksander Sibula 1924. aastal juhatatud esimestel
kursustel antud õpetust raamatukoguhoidjate ja infotöötajate tänase koolitusega muidugi võrrelda ei saa. Raamatukoguhoidjate kutsealast ettevalmistust käsitletakse
ajavahemikul 1923–1940 kahes pikemas artiklis ja kahes
lühiülevaates, kursusi ja kutseeksameid Eestis kuues artiklis ning neli korda kroonikas. Raamatukoguhoidjate
kutselist ettevalmistust välismaal tutvustati kaheksal
korral. Viimase puhul võib väita, et käsitletud riikide valik on peaaegu ammendav, sest meie raamatukogunduse