‹ 31 ›
1920-ndad aastad Tallinna Keskraamatukogus
Kuigi Aleksander Sibula ametlikuks tööleasumise päevaks
oli 15. jaanuar 1921, võttis ta raamatukogu juhtimise üle
juba aastavahetusel.4 1920. aasta lõpul sisaldas Tallinna Keskraamatukogu fond 9531 köidet. Raamatukogu
külastajaskond ulatus aastas 72 642 inimeseni.5 Alates
1920-ndate aastate keskpaigast lisandus igal aastal üle
4000 uue lugeja. Põhitöötajaid oli neli: juhataja A. Sibul,
juhataja abi A. Kettmann ja kaks väljaandjat: H. Elstein
ja A. Rooster. Tööle oli võetud 2 teenijat: alates 1914.
aastast M. Malter ja 1917. aastast E. Suurmann.
1920-ndate aastate keskpaigaks oli Tallinna Keskraamatukogu saanud suure külastatavusega asutuseks. 1925.
aastal oli raamatukogus lisaks juhatajale, tema abile ja
kahele väljaandjale ( J. Peterson, J. Sügis) loodud ka kaks
nooremväljaandja kohta (H. Elstein, E. Zimmermann) ja
kaks raamatukoguhoidja kohta, millest üks oli täitmata.
Ainukeseks raamatukoguhoidjaks oli A. Taar. Töötasid 2
teenijat (M. Malter ja A. Dunkel) ja riietehoidja (E. Suurmann), uksehoidja M. Piigert ning kojamees-ahjukütja
N. Preikov. Raamatukogu kasutada oli 7 tuba.6
3. jaanuaril 1922 avati ajalehesaal. Nüüd mahtus ühte
ruumi korraga 40 lugejat. 1923. aastaks oli seal välja pandud juba 35 ajalehte (85 eksemplaris). Uus saal võeti kohe
omaks ja juba avamise aastal leidis see rohket kasutamist.
1923. aastal oli tellitud 35 ajalehte 85 eksemplaris ja 63
ajakirja 78 eksemplaris.
1922. aasta alguses käis raamatukogus u. 500 lugejat
päevas. Nõutud köidete arv ulatus 800-ni.7
18. novembril 1923 alustati raamatute kojulaenutamist.
1. jaanuarist 1925 kehtima hakanud „Avalikkude raamatukogude seadus” fikseeris raamatukogude edaspidise
tegevuse, finantseerimise korra ja lahtioleku ajad.
Tallinna Linna Raamatukogule pandi Eesti keskse raamatukogu ülesanded ja raamatukogu nimetati ümber
Tallinna Keskraamatukoguks. Linnavalitsuse eelarves
nähti ette 3 senti iga Tallinna elaniku kohta raamatute
muretsemiseks. Riigi iga-aastane toetus oli sama suur.
Selle raha eest osteti raamatukogule uusi raamatuid.
1921. aastal kerkis päevakorda sundeksemplari saamise
küsimus, kuid siis otsustati, et Tallinna Linna Raamatukogule erandit ei tehta. Sundeksemplare hakati saama
alates 1925. aastast.
1920-ndate aastate keskel pikendati laenutusosakonna lahtiolekuaega kahe tunni võrra päevas, raamatukogu
laenutusosakond oli avatud ka pühapäeviti. Et elanikkonna lugemishuvi oli suur, püüdis raamatukogu seda kõigiti
toetada. Raamatukogus käis ka palju õpilasi ja üliõpilasi,
kellele raamatukogu kasutamine oli vajalik hariduse omandamiseks.
1925. aastal hakati raamatuid laenutama väljapoole Tallinna. Laenutamine toimus maal asuvate kohalike
raamatukogude kaudu, kes edastasid laenutussoovid
Keskraamatukogule. Lugeja sai soovitud raamatu kätte
oma elukohajärgses raamatukogus. Raamatute saatmine
toimus kohapealsete raamatukogude kulul ja vastutusel.
Maale ei laenutatud haruldasi raamatuid, raamatut võis
lugeja kasutada kahe kuu jooksul, makstes Keskraamatukogule lugemismaksu iga nädala möödumisel 5 senti
köite pealt.7
24. augustil 1925. aastal avati käsiraamatukogu. Sellesse oli koondatud u. 2000 enamnõutavat raamatut. Raamatuloolane Joosep Kari kirjutab: „Fondis oli üks töötaja,
kes andis konsultatsiooni nii avariiulite kui kataloogi juures. Käsiraamatukogu avamine oli hädavajalik, sest aasta
lõpus oli külastusi ligemale 10 000. Esines ka raamatute
vargust avariiulitelt. Kuigi kadunud oli tühine arv raamatuid, kaaluti juba järgmise aasta alguses käsiraamatukogu sulgemise küsimust, kuid avariiulid jäid siiski edasi.