‹ 28 ›
võttis ka sõna ja Leisberg, kes seal oli. Terve klass mõistis seda teguviisi hukka ja pärast seda jäi direktor taltsaks,
niisuguseid kallalehüppamisi ei olnud. Aga kasutas ta
muuseas ka koolis salakuulamist. Ikkagi ütles, et Treffner
teab kõik, kuuleb kõik ja näeb kõik.”
Vigurite tegemine aga jätkus sellegipoolest.
A. Sibul: „Oli üks juhtum, kus õpilane võttis pööningu
korrusel luugi lahti, võttis katuse pealt kivid ära ja ronis
seda katust pidi ülesse korstna juurde ja vaatas siis maailma. Treffner aga tuli kuskilt oma kahehobusevoorimehega, sõitis tavaliselt üle Kivisilla ja nägi, Kivisilla juurest
tulles, et poiss istub katusel. No see oli ju masendav tegu!
Aga ta ei saanud üle silla sõita, teiselt poolt tulid hobused
vastu, pidi ootama ja see võttis aega. Poiss muidugi nägi,
et Treffner tuleb ja kadus kähku sealt katuselt, pani kivid
tagasi. Treffner, kui ta siis üle pääses, jooksis otsekohe Kivisilla juurest koolimaja juurde ja hakkas juurdlema, kes
see seal siis oli. Aga minu mäletamise järel ei läinud tal
korda seda kindlaks teha.”
Treffneri koolis käidi pärast lõunat jalutamas. A. Sibula
mälestustes seonduvad need käigud A. H. Tammsaarega. „Õpilased jagati gruppidesse, iga grupp sai oma vanema, kes hoolitses selle eest, et grupp korralikult käituks.
Nende gruppide juhtide seas olid ka Tammsaare ja Ollino
või Taubel. Õpilased valisid tavaliselt selle grupijuhi, kes
neile rohkem meeldis ja rohkem vabadust andis ja ei kamandanud nii palju. Ja nii oli, et Tammsaarel oli võrdlemisi
alati suur grupp.”
Aleksander Sibula tegevusest enne Keskraamatukogu juhatajaks asumist
H. Treffneri Gümnaasiumil kui erakoolil polnud võimalust oma õpilasi riiklikult kehtiva lõputunnistusega
atesteerida. Nad pidid mõne teise, õigustega gümnaasiumi
juures abituuriumi lõpetama. Nii läksid 1908. aastal pärast Treffneri kooli lõpetamist A. Sibul ja B. Linde Peterburi Lazarevi-nimelise gümnaasiumi juurde riigieksamit
sooritama, et saada õigus ülikooli astuda. Kuigi A. Sibul
oskas vene keelt hästi, kukkus ta vene keele eksamil läbi.
Sellega tema koolitee ka lõppes ning ta hakkas enda-
le tööd otsima. Esialgu töötas A. Sibul kodutalus, alates 1909. aasta suvest kuni järgmise aasta suveni oli ta
Helme valla laenu-hoiuühisuse raamatupidaja ja samuti
koduõpetaja kolme lapse juures, hiljem aga koduõpetaja
Vana-Suislepa vallas Vooru kroonumõisa rentniku kahe
poisi juures. Palgaks oli tal 15–20 rubla kuus. Samal ajal
tegi ta kaastööd „Postimehe” toimetusele ja selle kaudu
jõudis temani kuuldus „Viljandi Teataja” toimetusse vajatakse uut töötajat.2
Aleksander Sibul: „Minu esimesed sammud raamatukoguhoidjana.” *
„Kui ma 1910. aasta algul „Postimehe” toimetusele järjekordselt kaastööd viisin, ütles toimetaja Anton Jürgenstein, et „Viljandi Teataja” juures on vabanenud toimetuseliikme koht. Ta olevat soovitanud, sõitku ma kohale.
Tänasin heatahtlikult ja hinnatava soovituse eest, mis
hõlbustas kohasaamist, mis tollal sugugi kerge polnud.
Olles koju jõudnud, hakkasin sõiduks ettevalmistusi
tegema. Paari-kolme päeva pärast asusin teele. Mingisugust otseühendust Tartu ja Viljandi vahel tol ajal ei olnud.
Tuli sõita laiarööpmelise öise rongiga Valka, seal pika
* A. Sibula käsikiri.
ootamise järel ümber istuda Viljandi kaudu Tallinnasse
sõitvale rongile. Ja nii jõudsin järgmise päeva keskpäevaks
Viljandisse.
Toimetuses võeti mind sõbralikult vastu ja ka ajalehe
väljaandjatele olin ma vastuvõetav.
Nii sai minust kaheksandast augustist 1910. aastast
alates kutseline ajakirjanik, kuna kaastööd ajalehtedele
hakkasin tegema juba 1900. a. Maria-Magdaleena kihelkonnakooli õpilasena.
Ajalehe peatoimetajaks oli ühistegelise ettevalmistusega