‹ 250 ›
Mälestusi Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnast
2003–2006
Kai Idarand
Enne võõrkeelse kirjanduse osakonda tööle asumist ei teadnud
ma peaaegu midagi nimede
erinevusest vene ja eesti keeles.
Suureks uudiseks oli, et Evelyn
Waugh on vene keeles Ço ja teda
tuleb otsida tähestiku algusest,
mitte lõpust. Või et ñ‡¸ ù‰ËÔ
on maakeeli kuningas Oidipus
ja Oscar Wilde kirjutatakse vene
keeles U-ga ja Hesse G-ga.
Üsna varsti selgusid ka vene ja eesti lugejate erinevused.
Venelane küsib sageli selleks, et luua kontakti, mitte niivõrd konkreetse vastuse saamiseks. Kui ma algul püüdsin
mõne raamatu või teema leidmisel lugeja kas või kättpidi
kohale talutada, ehmatas mind vene lugejate innukus kohe
mulle järele tormata. Et olin raamatukogus ise alles alustaja ja n.-ö. otsimise staadiumis, muutus see naljakaks galopiks riiulite vahel: mina ees, lugejad järel. Sageli küsivad
lugejad küsimusi, millele vastust on ilma konteksti tundmata ja küsimust tervenisti tõlkimata võimatu leida. Vahel
pole aidanud ka tõlkimine. Näiteks küsimusele: „É‰Â Û ‚‡Ò
̇ıÓ‰ËÚÒfl ÙËχ?” (tõlkes: „Kus teil firma asub?”) vastasin hämmeldunult: „ì Ì‡Ò Ì ÙËχ, ‡ ÏÛÌˈËԇθ̇fl
·Ë·ÎËÓÚÂ͇!” (tõlkes: „Meil pole firma, vaid linnaraamatukogu!”). Loomulikult küsis lugeja hoopis John Grishami romaani... Eestlane seevastu peab juba väga lootusetus
olukorras olema, kui ta abi küsida söandab.
Praegu saab pigem naljaga meenutada juhust, kui üks
sihikindel lugeja meiega alati ägedalt kurjustas, et oleme
paigutanud Luule Viilmaa raamatud nn. okultismi liigi
alla. Ta nimetas meid asjatundmatuteks tobudeks, kes ei
adu, kui palju head on see doktor haigetele teinud. Kui
meie kannatus mõne aja pärast katkes, saigi küsimusele,
kes selle raamatu selle liigi alla pani, vastatud, et need olid
meie tublid naabrid, töötlusosakonna kolleegid. Aga eksisid need, kes arvasid, et lugeja rahulikult lahkub. Veidi aja
pärast helises telefon ja äraehmatatud töötlejad kutsusid
meid appi taltsutama lugejat, kes arvas, et nende juures
on õige koht kõik emotsioonid vallandada.
Kompromiss on vanem kui meie. Rahu sai jalule seatud
nii, et 13. liik kannab nüüdsest nimetust ÙËÎÓÒÓÙËfl
‰Ûı‡ (tõlk.: hinge filosoofia).
Aga üldiselt käib raamatukogus ikka see parim osa inimestest.
Kõige rohkem lugejate rahulolematust on tekitanud ilukirjanduse üldisesse alfabeeti asetamine. Krimide, armastus- ja ulmeromaanide klassikaga liitmine on sisuliselt
põhjendatud, lisaks lihtsustus ka raamatukoguhoidjate
töö, sest pole vaja nuputada raamatute kuuluvuse üle.
Kuid lugejad pidasid säärast muudatust „karuteeneks”
ja tegelikult pole nad siiani sellega leppinud. Isegi arvutilaenutusele üleminek ei toonud kaasa nii suuri arusaamatusi kui ilukirjanduse paiknemise muutmine. Vene
rahvusest lugejad on temperamentsemad ja oma õigusi
kaitsevad nad emotsionaalsemalt, end vaos hoidmata.
Vaid mõni üksik tunnistas, et siiski on üpris hariv ka muu
kirjandusega tutvuda.
Kord tegime eksperimendi, mis ennast ei õigustanud:
lisasime uudiskirjanduse tutvustamise päeval eestikeelse ülevaate ingliskeelsete raamatute kohta. Tavaliselt ei
suuda lugejad venekeelsetki tutvustust lõpuni kuulata:
loengu kestel lehitsetakse raamatuid ja sokutatakse neid
vaikselt oma korvi. Ja see