JUHTKIRI
JUHTKIRI
STEREOTÜÜPIDE KÜÜSIS
„See beibe võiks oma arvamuse küll endale hoida, nii pealiskaudne ja labane on ta
etlemine.“
„Kuule tibuke, ei maksa kirjutada asjast millest sa midagi ei tea.“
Just niimoodi kirjutavad anonüümsed kommentaatorid ühe noore Eesti Päevalehe naisajakirjaniku artiklite all.
Vahest isegi artiklit lugemata antakse kommentaariumis hinnang nii neiu välimusele, intelligentsile kui ka töömeetoditele.
Noored ja agarad naisajakirjanikud on tuntud imagoloogi Linnar Priimägi poolt saanud külge lausa nimetuse
„lehelirvad“ – mäletan seda selgesti ühest ajalehes „Kesknädal“ ilmunud loost. Need on naised, kes näitavad
loo kättesaamiseks üles erilist südikust. Naised, kes ei tee väljagi mõne poliitiku inetutest vahemärkustest ja
proovivad oma küsimustele vastuseid saada.
Iseloomuomadused, mis mehe puhul on austust väärivad, on naiste juures taunitavad. Miks saavad just naisajakirjanikud endale külge alandavad sildid? Üks põhjus on see, et kui naisajakirjaniku vaated või küsimused
kellelegi ei meeldi, on lihtne talle ära panna teda tibiks kutsudes. Ajakirjanikku alavääristades loodetakse
temast lahti saada, sest üldlevinud arvamuse kohaselt on naised pehmekesed ja solvuvad kergesti. Vabandage väga, labaseid solvanguid me tõsiselt ei võta, sest nad näitavad ainult solvangu autori madalalaubalisust.
Teise põhjusena võib välja tuua, et Eesti ühiskond vaevleb (endiselt) stereotüüpide käes. „Ah, mida see naine
kah teemast teab“ on levinud reaktsioon nii ajakirjanduses kui ka muudel elualadel, kus naised meestega
konkureerivad. Ammu oleks aeg selline mõtlemine nurka visata, sest ei ole mingeid tõendeid, et naised oleksid meestest vähemvõimekamad ajakirjanikud või poliitikud, ettevõtjad, näitlejad, muusikud.
Meil tuleb mõelda, millise signaali annab naiste sildistamine noortele neidudele ja ühiskonnale laiemalt. Kas
me tahame, et sooline lõhe ühiskonnas süveneks veelgi? Võib-olla oleme ühel hetkel sellises olukorras, kus
noored neiud ei soovigi näiteks ajakirjanikuks hakata, või mis veel hullem – nad ei soovi saada ajakirjanikuks,
kes julgeb rääkida vastuolulistel teemadel. Milline kaotus!
Naisajakirjanikuks olemine ei ole häbiasi. Noor ja usin olemine ei ole häbiasi. Igale elualale on tarvis uusi nägusid, kes vanadele tegijatele kandadele astuksid ja läbi konkurentsi kvaliteeti tõstaksid. Head lugejad (sõltumata soost), ma kutsun teidki üles kirjutama, olgu selleks Otsataja või mõni muu väljaanne. Kõigil meist on
midagi öelda – tehkem oma hääl kuuldavaks.
Marit
OTSATAJA
|
3