INTERVJUU
TALLINNA KLAVERIFESTIVAL TÄHISTAS 10. JUUBELIT
T E K S T: A L I S S A P O D R E Z, O L G A K R E I T E R F O T O D: I L O N A D U D N I K, T A L L I N N A K L A V E R I F E S T I V A L
4.-12. novembrini toimus rahvusvaheline Tallinna Klaverifestival, mis sai alguse juba 1998. aastal. Meil oli rõõm vestelda festivali kunstilise juhi Lauri Väinmaaga ja Eesti Klaveriorkestri liikme Piret Väinmaaga, kes jagasid oma mõtteid toimunud ürituse kohta.
Alissa Podrez: 1998. panite te aluse Tallinna Klaverifestivalile. Kust see idee tuli ja kes olid esimesed mõttekaaslased festivali korraldamisel? Lauri Väinmaa: Olen käinud palju erinevates maades klaverimängijaid kuulamas ning ka Nõukogude Liidust tuli palju pianiste Eestisse esinema. Hiljem poliitiline olukord ju muutus ja kontaktid nende mängijatega kahjuks katkesid. Lääne poolt tuldi vähe ja juhuslikult. Siis ma otsustasin, et meie maa inimesed vajavad silmapaistvate interpreetide tutvustamist. Ma leidsin mõttekaaslasi Eesti Kontserdist, neist silmapaistvaim oli Madis Kolk, Eesti Kontserdi peaprodutsent. Alati on raske midagi uut alustada. Nii meiegi pidime põhjendama paljudele inimestele, näiteks finantseerijatele, reklaamijatele ja teistele, et festival on vajalik. See õnnestus ning esimene festival oli edukas. Otsustasime siis, et hakkame festivali korraldama iga kahe aasta tagant; nüüd toimus juba 10. festival.
AP: Festivalile tuleb palju artiste Eestist ja välismaalt. Kuidas toimub valmistumine festivaliks, muuhulgas esinejate ja repertuaari valimine? LV: See on väga suur töö. Läbirääkimised käivad väga pikalt ette, mõnikord olen isegi püüdnud kolm või neli korda saada kedagi festivalile enne kui see õnnestub.
Artistidel on väga tihedad kontserdigraafikud ning neil on ka omad kontserdisaalid, kus nad on harjunud käima, kus neid võetakse hästi vastu. Kõige tähtsam on see, et pianistil oleks aega ja huvi siia tulla. Suhtlemine toimub tavaliselt agentuuride kaudu, aitab ka aina laienev isiklike kontaktide võrk. Juhtub ka nii, et kui mõnel pianistil, kes on andnud Eestis hea kontserdi, on jäänud suurepärased mälestused, siis ta jagab neid oma kolleegidega ja oma agentuuris ning festivali maine kasvab. Piret Väinmaa: Kaua aega võtab just artisti veenmine, et ta siia tuleks. Vahetevahel õnnestub ühendada kaks üritust, näiteks tuleb Euroopasse kontserti andma mõni Ameerika pianist. Siis võib loota, et ta tuleb ka Eestisse, sest lennureis siia võtab vaid kaks tundi. Esinejate valimine ei toimu konkursside põhjal, vaid kuulatakse rohkem arvamusi ühest või teisest pianistist.
AP: Kas igal artistil on siis oma kindel repertuaar, mille ta ise valib? LV: Tavaliselt kui olen saanud artistiga kokkuleppele, pakub ta välja mitu erinevat kontserdikava. Siis hakkan ma neid võrdlema teiste pianistide repertuaariga ning püüan festivali kava võimalikult mitmekülgseks teha. See on nagu suure pusle kokkupanemine – alati pead nägema ka suurt pilti. Vahel oleme mõnele autorile ka spetsiaalselt tähelepanu osutanud, näiteks sellel aastal tõime esile Prokofjevi 125. sünnipäeva. Samuti ei puuduta Klaverifestival ainult klaverit, vaid ka tema eelkäijaid ja järglasi, näiteks klavessiini, klavikordi ja prepareeritud klaverit, aga ka kaasaegseid muusikasuundi.
Olga Kreiter: See tähendab, et festivali raames toimub aktiivne klahvpillide tutvustamine?
O T S A T A J A | 1 4