Kui karjäärides käsitsi kaevandamisega põlevkivi kadusid ei esinenud, siis mehhanismide
kasutuselevõtuga olukord muutus. Uutes suurtes karjäärides väljati kihind B-F kolmes
järgus:
I all-aste (alaastang) E-F põlevkivikihid paksusega 1,1-1,2 m (kütteväärtus 9,0-9,1MJ/kg)
II all-aste 0,45 m paksune lubjakivi koos D põlevkivikihiga tõsteti puistangusse ja läks
kadudesse.
III all-aste B-C põlevkivikihid paksusega 1,0-1,2 m (kütteväärtus 12,8-13,1MJ/kg).
Väljamata jäi ka A põlevkivikiht.
Põlevkivi kaevandamise järelvalvet ja kaevandamisväärse põlevkivi arvestamist on
teostanud erinevad ametiasutused. 1919-1944 oli selleks Kaubandus ja
Tööstusministeeriumi (Majandusministeeriumi) juures olev Mäeamet. ENSV-s olid
selleks Ministrite Nõukogu juures olev Riikliku Tehnilise ja Mäejärelvalve Valitsus ja
Geoloogia Valitsus. Kuni geoloogi ametikoha loomiseni markšeideriosakondades 1965.
aastal kuulus markšeideriteenistuse ülesannete hulka ka maavara varu sihtotstarbelise
kasutamise arvestus, kontroll ja aruandlus. Kuni 1965. aastani oli varuna arvel kogu A-E
kihindi põlevkivikihtide varu. 1965. aastal arvutati põlevkivi varud ümber puhta, ehk
suletistevaba varuna (iga kukersiidikihi paksusest lahutati lubjakivimugulate paksuse
osa), mis kanti Üleliidulise Varude komis