reaalsust animeerida, teistega kommunikeeruda, mängida erinevaid mänge jne jne. Sarnaselt võib
mõista ka internetti virtuaalse reaalsusena.
Kuid elu säärases tsivilisatsioonis erineb tunduvalt sellest, kuidas inimesed praegu elavad. Ka
riiete kandmine ei ole enam tarvilik ja seega muutub tarbetuks ka tekstiilitööstus.
Niimoodi hääbubki tarbimiskultuur, mis põhjustab tööstuse ( üks majanduse aluseid ) kadumist.
Sellepärast, et midagi ei ole enam vaja toota, sest midagi enam ei tarbita. See tähendab ka majandustegevuse otsest kadumist. Näiteks autotööstust ( või mingi muu transpordi tööstuse haru ) ei
oleks, sest autosid ei ole enam vaja ja koos sellega kaoks ära liikluskultuur ja ka osa infrastruktuurist. Näiteks kui ei oleks haigusi ( mis praegu võib inimestele tunduda võimatuna ), ei oleks vaja ka
meditsiini ja haiglaid. Inimühiskonna majandusliku tegevuse üheks põhialuseks ongi inimeste
erinevate kaupade ja teenuste tarbimine. Seega on inimühiskonnad kui tarbimisühiskonnad.
Tarbimise kadumine põhjustab sellise tsivilisatsiooni ühiskonna struktuuri, mis erineb totaalselt
meile seni tuntud elutegevusest. Selles seisnebki ülitsivilisatsiooni olemuse põhimõte.
Et inimühiskond saaks üldse toimida, peab iga inimene sellele panustama oma aega tööl käies.
Kuna seda ei tee keegi vabatahtlikult, siis inimühiskonnas eksisteerib nö. sundlus rahanduse näol.
See tähendab seda, et absoluutselt igasuguse kauba omandamise või teenuse kasutamise eest peab
maksma teatud tasu ja see eeldab inimese maksejõulisust, mis omakorda tingibki tööl käimise
vajadust. Inimese sissetulekut saab võimaldada ainult enda tööjõu rakendamine ühiskonna huvides.
Aga et inimesed saaksid tööl käia, peab ühiskond inimestele pakkuma tööturgu. Ja ka vastupidi – et
inimesed saaksid kasutada ühiskonna üldiseid hüvesid ehk kaupasid ja teenuseid, tuleb inimestel
endal pakkuda ühiskonnale tööjõudu ehk ressursiturgu. See tähendab seda, et erinevate kaupade ja
teenuste vahetamine saab toimuda ainult nende kahe suure turu olemasolu korral. Valitsuse
olemasolu on tarvilik ühiskonna õiglase toimimise pärast. Et tarvitavad kaubad ja teenused oleksid
õiglaselt kättesaadavad igale inimesele, ongi vaja valitsuse struktuurset ühiskonna reguleerimist.
Inimese sissetuleku ( ehk kuupalga ehk tasu tehtud töö eest ) suurus sõltub eelkõige nõudluse ja
pakkumise suhtest.
Ülitsivilisatsiooni arengu aste ei seisne lihtsalt selles, et “kaotame kõik autod ja arvutid ära”,
vaid selles, et eluvormid ei ole enam nendest asjadest sõltuvuses. Näiteks kehast väljunud inimene
ei sõltu enam õhust ( sest elus püsimiseks pole tal enam vaja hingata ) ega ümbritsevast füüsilisest
keskkonnast ( näiteks ilmaoludest, tormidest, looduskatastroofidest jne ). Inimeste seni väga
piiratud bioloogilised ja psühholoogilised võimed ja omadused ( näiteks mõtlemine, ruumis
liikumine, energiavahetus jne ) on ülitsivilisatsiooni arengu astmes palju rohkemate ( suuremate )
võimalustega, mis muidu asendaksid kõikvõimalikud erinevad tehnoloogilised vahendid. Kõige
suurem vahe, mis eristab elu inimühiskonnas sellisest mittemateriaalsest elust ( ehk võib öelda ka
religiooniteooria järgi maavälisest elust ) seisneb aga isiku elatumises. See tähendab seda, et
inimühiskonnas ehk planeet Maal peab inimene enda eksisteerimiseks igapäev tegelema enda
elatamisega. Näiteks inimene peab elus püsimiseks igapäev toituma, kuid toiduainete saamiseks
peab suurem osa oma elust tegelema ühiskasuliku tööga, mille eest on võimalik saada tulu ( raha )
erinevate maksude maksmiseks ja igapäevase toidu hankimiseks. Elus püsimiseks peab inimene
tegema pidevat tööd ja niimoodi ongi elu inimühiskonnas kujunenud „töö eluks“. Kuid
mittemateriaalse eluvormina ( inimesed oma kehadest väljunud olekutes ) puudub otsene vajadus
tegeleda pidevalt enda elatamisega, mis tuleneb isiku teistsuguse füüsilise keha omadustest. Isegi
teaduse ja tehnoloogia areng ei ole inimühiskonnas suutnud sellist võimalust luua. Inimene on
muutnud oma looduskeskkonda enda otstarbeks, kuid varem pidi inimene selleks ise muutuma
vastavalt loodusele. Eksisteerides aga elektromagnetväljana ei ole enam vaja neist kumbagi.
Kuna inimeste põhitegevus seisneb enda elatamises, siis seega kogu inimühiskonna elutegevus
sarnaneb loomariigi omaga, sest ka loomad on sunnitud enda eksisteerimiseks pidevalt toituma ja
seda hankima. Ainult vorm ( ehk elatamise viis ) eristab inimeste elutegevust loomadest.
Kuna selline „mittemateriaalne“ eluvorm ei pea suurem osa enda eksisteerimise aja jooksul
tegelema ainult enda elatamisega ( nagu seda teevad inimesed planeedil Maa ), mis üldiselt eeldab
paikset eluviisi, siis nüüd on paikne eluviis asendunud nö. rändava eluviisiga. See tähendab seda, et
taoline eluviis seisneb „uute maailmade“ ( s.t. paikade ) avastamises läbi tohutu Universu mi.
128