Seejärel oli neil võimalus ka oma küla elanikke vallutada ja sundida neid maksma andameid. Nii
tekkiski ühiskonnas ebavõrdsus. Kuid ülemkiht tugevdas ja kindlustas oma positsiooni ühiskonnas
ning lõid tasapisi range riikliku korralduse.
Riikliku korraldusega sunniti alamrahvast rohkem tööle. Kuid selline asjaolu tuli ühiskonnale
pigem kasuks, kui kahjuks. Kuid seda tehti alamkihtide heaolu arvel. Kuid antud arusaama järgi on
riik pigem ülemkihi vahend, millega võimaldas allutada alamkihti ja nende töö vilja.
Mõlemat eespool välja toodud põhjust ei ole teadlaste poolt üheselt vastu võetud. Vaieldakse
tsivilisatsiooni ja riigi tekke põhjuste oletuste üle. Sellepärast arvavad paljud teadlased, et tsivilisatsiooni tekke põhjus ei ole kõikehõlmav ja üks ühele. Arvatakse, et tsivilisatsiooni ja riigi tekkimine
sai võimalikuks just mingite soodsate tegurite kokkulangemisel. Kuid erinevates territooriumites
võis tsivilisatsiooni arenemine ja selle konkreetsed tekke põhjused olla erinevad.
Tsivilisatsioonide tekke põhjused olid kindlasti väga seotud religioossete maailmavaadetega.
Arvati seda, et jumalad soosivad just edukamaid ja võimekamaid inimesi. Kui aga jumalad neid
soosivad, siis ka teised inimesed usaldavad ja loodavad nende peale. Kunagi arvati, et ülemkiht
pälvis jumalate soosingu ja seepärast osutus jumalatele meelepäraseks ka nende loodud riiklik
korraldus. Nii oligi riiklik korraldus algusest peale kooskõlas ühiskonna usuliste tõekspidamistega.
Sellepärast kuulus ülemkihile ka veel preestrivõim. Neil oli voli ja kohustus teostada terve
kogukonna nimel usulisi kombetalitusi. Mõndades tsivilisatsioonides arenes niimoodi välja valitseja
enda jumalaks peetav komme. Seda siis loomulikult läbi ühiskonna arengu ja valitsejavõimu
suurenedes.
Tänu kirja tekkimisele jaotavad ajaloolased inimajaloo kindlateks perioodideks. Inimkond
hakkas kirja tundma alles siis, kui tekkisid esimesed tsivilisatsioonid Mesopotaamias ja Egiptuses.
Just kirjalike allikate pärast me ju neid tsivilisatsioone tänapäeval tunnemegi ja ka kogu hilisemat
inimajalugu. Sellest ajast peale on maailmas toimuvatest sündmustest tundunud nüüd palju
terviklikum pilt. Seda aega, mil hakkasid esimest korda ilmuma kirjalikud tekstid, tähistab esiaja
ehk muinasaja lõppu. Alanud oli ajalooline aeg, mis omakorda jaotub vanaajaks, keskajaks ja
uusajaks. Kuid selline aegade jaotus siiski ei hõlma kõigi maade ja maailmajagude ajalugu.
Vanaaeg tekkis siis, kui Mesopotaamias ja Egiptuses tekkis tsivilisatsioon. Sellises ajalooperioodis tekkis ka India, Hiina, Kreeka ja Rooma tsivilisatsioon. Klassikalist antiiktsivilisatsiooni
nimetatakse sageli just muistset Kreekat ja Roomat koos. Antiikaega tähistab aega, mil muistne
Kreeka ja Rooma kujunes, õitses ja langes. See on umbes 8. sajandist eKr kuni 5. sajandini pKr.
Vanaaja lõpp tuli koos klassikalise antiiktsivilisatsiooni lõpuga. See sai juhtuda viimase LääneRooma keisri kukutamisega aastal 476 pKr. Seejärel tuli keskaja periood. Euroopa ajaloos oli
antiiktsivilisatsiooni langus äärmiselt oluline. Kuid sellegipoolest ei hõlma vana- ja keskaja piiri
ilmnemine tsivilisatsioone, mis jäävad Euroopast üsna kaugele. Näiteks Hiinas ja Indias jätkus
areng nii, et ei toimunud suuremaid muutusi. Nende areng toimus nö. sirgjooneliselt. Kuid seevastu
Ameerikas olid sellisel ajal tsivilisatsioonid veel kujunemas.
( Piirimäe 1998, 11-16 )
3.2.2 Ülitsivilisatsiooniteooria osad
Ülitsivilisatsiooniteooria jaguneb laias laastus neljaks suureks uurimisharuks ja nendeks on siis
järgmised:
1. Inimese eksisteerimine ilma füüsilise kehata
2. Inimene omandab elektromagnetvälja füüsikalised omadused.
3. Tsivilisatsiooni või ühiskonna hierarhiline süsteem ja struktuur
4. Elu paljunemisvõime.
Need neli suurt osa ongi ülitsivilisatsiooniteooria põhilisteks elementideks ja teooria alusteks.
Nende nelja osaga tutvume nüüd lähemalt.
116