siis see köök ( nagu ka kõik ülejäänud Universumi osad ) ei ole täpselt see sama või ei ole täpselt
samas asukohas. Me ( nagu ka kõik teised kehad Universumis ) liigume „kaasa“ Universumi üldise
liikumisega. Universum on pidevas muutumises, liikumises. Köök on ruumis liikunud inimese
äraoleku jooksul ( tegelikult kogu aeg ) vähemalt miljoneid kilomeetreid. Kui aga inimesel on siiski
soovi tagasi tulla nö. „tõelisesse endisesse kööki“ ( mitte näilisesse endisesse kööki ), kust ta mõni
aeg tagasi lahkus elutuppa, peab ta sellisel juhul „aegruumist lahti pääsema“, mis kisub pidevalt
temaga ( ja kõige muuga ) kaasa. Kuidas selline asi võimalikuks osutub, seda näeme järgmistes
peatükkides. Kuid köögi tõeline endine asukoht on ruumis jäänud väga kaugele ( ja ka pidevalt
kaugeneb Universumi paisumise tõttu ). Näiteks saja aasta tagune planeet Maa on „ruumis“ väga
kaugele jäänud. Kuid köögi „näiline“ endine asukoht ruumis on alati siis kui me seda külastame.
Mitte näiliste vaid tõeliste endiste ( või tulevaste ) asukohtade külastamine „ruumis“ on tegelikult
juba ajas rändamine. Sellist asjaolu tõestatakse matemaatiliselt järgmistes peatükkides.
Ja nii ongi võimalik liikuda ruumis „kahte erinevat moodi“:
1. liikudes nö. tõelistesse endistesse või tulevastesse asukohtadesse ruumis. Sellisel
juhul avaldubki ajas rändamine, sest kehtib ka relatiivsusteooriast tuntud printsiip aja
ja ruumi üksteise lahutamatusest. Ajas rännatakse siis vastavalt kas minevikku või
tulevikku.
2. liikudes nö. näilistesse endistesse ( või tulevastesse ) asukohtadesse ruumis. Sellisel
juhul ei avaldu ajas rändamine. Esineb ainult „tavapärane“ Universumis liikumine,
mida me kõik igapäevaselt niikuinii teeme. Näiteks Maa kaaslase Kuu orbiidil esineb
pretsesseerimise periood, mis tähendab seda, et Kuu veeru- ja tõususõlmed jõuavad
tagasi orbiidi suhtes ( mitte Universumi suhtes ) täpselt samasse punkti iga 18,6 aasta
tagant. Seda perioodi nimetatakse saarose tsükkliks.
Siin ilmneb ka põhjus, et miks ei saa me ruumis tavapäraselt liikudes ka ajas liikuda. Seda
sellepärast, et näiteks „tõelised“ endised asukohad ruumis pidevalt meist eemalduvad ( Universumi
paisumise tõttu ). Need jäävad meile lihtsalt kättesaamatuks. See, mis on pidevalt mööduv, jääb
meile kättesaamatuks.
1.1.4 Aja ja ruumi vahekord
Inimese tavakogemusest on teada seda, et ruumis on võimalik enda asukohta muuta ( vahetada )
nii, et inimese enda eksisteerimine ei kao. Näiteks kui inimene sõidab suvel linnast ära maale
puhkama, siis sellel ajal, mil inimene maal puhkab, teda linnas ei ole. Kui linnas seda inimest ei ole,
siis ei tähenda see seda, et teda üldse maailmas olemas ei oleks. Inimene on lihtsalt muutnud oma
asukohta ruumis, kuid ta on igaljuhul siiski olemas. Tegelikult kehtib see ka aja kohta. Näiteks kui
inimene on juba ammu surnud, siis ei tähenda see seda, et teda enam olemas ei oleks Universumis.
Ta on tegelikult olemas küll, kuid ta eksisteerib teises ajas – minevikus, mitte olevikus ega
tulevikus. Nii nagu oli inimese linnast maale sõidu korral – kui teda linnas ei ole, ei tähenda see
seda, et teda üldse olemas ei oleks. Inimene puhkab parajasti maal. Täpselt sama on tegelikult ka
ajaga. Ammu hävinud majad tegelikult ikka veel eksisteerivad, kuid seda ainult teises ajas –
minevikus. Seda kõike näitab ajas liikumine ise. See, mis kehtib ruumi korral, kehtib ka ajaga.
Näiteks kehad on võimalised eksisteerima erinevates ruumipunktides ja ( sellega analoogiliselt )
kehad on võimelised eksisteerima ka erinevatel ajahetkedel. Niimoodi muutuvad arusaamad kehade
ja nähtuste eksisteerimisest Universumis.
12