Religioon väidab inimestele seda, et taevasesse paradiisi pääsevad ainult head inimesed ja halvad
inimesed satuvad pärast surma põrgu nimelisse kohta, mis väidetavalt asub meie maa all. Aga kui
kujutaksime ette sellist olukorda, et paradiisi pääsemiseks peab inimene omama palju raha, et selle
eest tasu anda. Paljud peaksid sellist olukorda täiesti absurdseks, sest inimese edasine käekäik
pärast surma peab ju sõltuma ainult tema enda südametunnistusest, mitte aga materiaalsetest asjadest. Kuid ülaltoodud olukord on üheks parimaks näiteks – analoogiaks – inimeste ülimateriaal- sest
maailmast, egoismist ja sagenevast omakasust. Analoogia näitab väga ilmekalt inimeste tõelisest
materiaalsest loomusest. „Nii missugune on inimene oma loomusega, nõnda on ka kogu inimühiskond.“
Pärisorjus on inimühiskonnas ära kaotatud juba sajandite eest. Kuid tegelikult on „orjus“ inimeste seas lihtsalt oma kuju muutnud. Seda sellepärast, et enamus ajast, mil inimene on ärkvel, tehakse
tööd, teenitakse raha. Näiteks suur osa arenenud ühiskonnas käivad inimesed tööl viis päeva
nädalas, neli nädalat kuus ja üksteist kuud aastas. Suurem osa ärkveloleku ajast teeb inimene tööd,
et „leiba teenida“. Aegade jooksul on inimühiskond välja kujunenud tööühiskonnaks. Kui aga tööd
ei tehta või ei leidu, siis ei saa ka tasu ja elukvaliteet ka langeb. Paljudes riikides on välja kujunenud
olukord, kus inimesed elavad selleks, et teha tööd ja „teenida enda riiki“. Üsna sageli osutub
riigieelarve olukord palju olulisemaks kui üksikinimese elu heaolu. Riigi majanduse elavdamine on
üksikinimese heaolust kuidagi olulisemaks kujunenud. Väga suur osa läheb inimeste sissetulekutest
just maksude maksmiseks, mis väidetavalt on vaja ühiskonna eluspüsimiseks. Vaesus on ühiskonnas
esinenud juba selle tekkimisest alates. Vaesuses elab isegi tänapäeval märkimisväärne osa kogu
Maa tsivilisatsioonist. Ainuüksi Venemaal elab umbes 30 % rahvastikust alla vaesuspiiri. Seda
näitavad rahvusuuringud. Paljude inimeste elud on välja kujunenud riikide teenimiseks ja nende
materiaalse eelarve täitmiseks. Paljude elu mõte ja tegevus seisneb sissetuleku teenimises. Seda
näitab ju ini- meste reaalne elu, mitte poliitikute ja ülikoolide doktorite teooriad. Kuid elu ei tohiks
seisneda ainult selles. Elu on palju väärtuslikum, kuid on selge, et väärtushinnangud elule või
heaolule on inimestel väga suuresti varieeruvad ja enamasti väärad. Töö tegevust võiks olla palju
vähem, kuid selleks tuleb vastavalt suurem osa ühiskonda „ümber seada“. Umbes kolmandik
inimeste elust kulub nagunii une peale.
Inimene peab nägema elu ka teistel planeetidel, mitte ainult planeedil Maa. Elu Universumis ei
seisne ainult sellise elutegevusega, mida tuntakse Maal. Näiteks Maal kehtib selline reegel eluslooduses, mida nimetatakse looduslikuks valikuks. Tugevamad isendid jäävad luuduses ellu, nõrgemad
aga surevad. Kuid elu avaldumisvormid Universumis on tegelikult palju palju iseäralikumad, kui
seda Maa meile pakkuda suudab. See tähendab ka seda, et kui inimene näeb elu teistel planeetidel,
siis see aitab eelkõige iseendas selgusele jõuda. Suuremalt osalt tulenevad inimkonna nähtavad
probleemid just „vaimsete väärtuste“ puudumisest ja see omakorda on seotud inimese loomse
päritoluga. Inimene on osaliselt loomse päritoluga ja see asjaolu on üheks teguriks, mis kujundab
inimühiskonna selliseks nagu me seda praegu tunneme. Kuid teistel planeetidel ei avaldu elu
olemus ja tegevus loomalikkuses. Inimene näeb Maal peamiselt „vägivaldset elu“. Näiteks
savannides peab lõvi ellujäämiseks jahti antiloobile. Ellujäämiseks peab üks isend teise olendi ära
sööma. Kuid selline eluavaldumine on mingisugusel kujul edasi kandunud ka inimeste ühiskonna
tegevusse. Näiteks intelligentsemad inimesed elavad peamiselt paremat ( rikkamat ) elu, kui näiteks
„vähem arukamad“ inimesed.
56