avaldub see hästi filme vaadates või mõnda hea looga raamatut lugedes. Me tunneme sageli kaasa
oma lemmiktegelasele mõnes heas linateoses. See on kaasatundmine. Kuid reaalselt on asjaolud
tegelikult teistsugused. Enamus inimesi arvab ennast olevat empaatilised ja mõistvad teiste inimeste
vastu. Kuid tegelikult ei ole see alati nii. Sageli ei tunne inimesed teiste tundeid. Näiteks hingelist
valu. Sageli ei taju inimesed just väga mõistlikul tasemel enda tegevuste mõju teistele inimestele.
Näiteks sõnade mõju. Inimeste teod on sageli emotsionaalse alatooniga. See tähendab, et on
põhjustatud just tunde aistingutest. Paljud tahud inimese käitumise ja ka mõtlemise struktuurides on
omane ka loomadel. Kuid empaatia võime aga loomadel enamasti puudub. Kuid inimestel selline
omadus sageli ei avaldu. Selge on see, et inimesed peaksid olema palju rohkem kaastundlikumad ja
hoolivamad teiste suhtes kui seni. See tähendab ühtlasi ka seda, et peab teadma ja tunnetama
rohkem enda tegevuste mõju teiste inimeste psüühikale. Kuid selline iseloom on inimese
psühholoogias enamasti „nõrga intensiivsusega“. Kui see aga nii ei oleks, eksisteeriks inimeste
vahel palju vähem konflikte. Teiste inimeste mõistmine ja tema tunnete tajumine on vä ga oluline
omadus. Kuid enamusel on selline võime kas pealiskaudne või lühiajaline. Alles pärast surma
mõistab ja tunnetab inimene tõeliselt oma tegude mõju teiste inimeste teadvusele. Nii on see
kõikide inimeste korral. Ausaid ärimehi ja poliitikuid esineb ühiskonnas mitte väga palju, kuigi see
oleks vägagi võimalik. Inimesed enamasti ei taju teiste kannatusi ja see iseloomujoon on inimkonna
üks traagilisemaid tahke, mis vormib tsivilisatsiooni üldist arengut. Inimesed tajuvad väga väiksel
määral mõju, mida nad teistele inimestele oma tegevusega põhjustavad. Sellise inimtahu olemasolust võib tuua üsna lihtsasti palju näiteid. Näiteks on isegi tänapäeval olemas selliseid riike, mille
juhtideks on nö. „poolpsühhopaadid“, kes põhjustavad lausa riigi ulatuses inimestele palju
kannatusi. Näiteks on nendeks sellised diktaatorlikud riigid nagu Birma ja Põhja-Korea. Ka
koolivägivalla puhkudel tuleb esile selliseid iseloomujooni, kuid peale selle ka tuntakse naudingut
enda agressiivse tegevuse üle. Tuntakse kiusamisest „mõnu“ ja seda on teadusuuringutes tuvastatud. Näiteks ühes USA-s korraldatud uuringus selgus, et empaatia ja kaastundega seotud
ajupiirkonnad ei aktiveeru ( või aktiveeruvad väga vähesel määral ) just psühhopaatidel, kui nad
näevad teiste inimeste kannatusi. Psühhopaatidel on häirunud ka emotsioonide töötlemise ja otsuste
tegemisega seotud ajupiirkondade aktiivsused. Empaatia asemel tunnevad psühhopaadid sageli
hoopis mõnu ja lõbu. Empaatia tunne tekib siis, kui psühhopaatidel endal tekib või endale ette
kujutab valu tunnet.
Üks loomalikke avaldumisvorme esineb inimesel ka võimu positsioonil olemisega. Ajalugu on
täis lugudest, mil inimene on kuritarvitanud võimu. Võimuahneid ja egotsentrilisi inimesi on
maailmas üsna palju. Tuntud on kõnekäänd, et „tähtis on see, mida öeldakse, mitte see, kes midagi
ütles“. Kuid reaalsetes olukordades ei pea see kõnekäänd enamasti paika. See tähendab seda, et
„oluline on see, kes midagi ütles, mitte see, et mida keegi ütles“. Positsiooni omavaid inimesi
võetakse sageli tõsisemalt ja rohkem kuulda kui neid, kellel positsioon puudub, hoolimata sellest, et
neil võib olla rohkem teadmisi ja suurem silmaring. Vahel võivad positsioonil olevad inimesed anda
väärat või isegi ebausaldusväärset informatsiooni. Selline iseloomujoon inimesel on eksisteerinud
kogu ajaloo jooksul. Kuid praegusel ajal on näha inimühiskonna arengus suuri muutusi, mis „liiguvad“ pigem paremuse poole. Ajaloost on teada palju kurjadest riigijuhtidest ja nende kohutavatest
tegudest, mida nad maa peal korda on saatnud. Isegi tänapäevalgi eksisteerib nö. „keskaegseid“
riike, kus eluviis meenutab pigem maapealset põrgut kui tsiviliseeritud demokraatlikku riigikorda.
Põhja-Koread peetakse kõige isoleeritumaks riigiks maa peal. Sellistes regioonides õigustunne
peaaegu puudub. Juhtideks on sisuliselt poolpsühhopaatid. Kuid ajaloost on teada, et sellise
riigikorraldusega riike oli vanadel aegadel palju levinumad kui seda on tänapäeva maailmas. Kuid
kõik inimesed ei ela siiski 21. sajandil. Paljud regioonid maa peal sisaldavad sellist elukorraldust,
mis meenutavad veel Nõukogude aega või lausa keskaegseid elutalitlusi. Võimu kuritarvitamine on
inimühiskonnas üldlevinud nähtus. Kuid korruptsioon on siiski ainult üks sadadest näidete seast.
Maailmas esineb kuritegevust just sellepärast, et „seda tahetakse“. Vastasel korral seda ei esineks.
Tahtejõud on üks määravamaid tegureid. Palju asju on võimalik sooritada siis, kui seda tõeliselt
tahta.
54