tähendab ka seda, et absoluutselt kõik inimesed, kes kunagi on planeet Maal elanud ja ära surnud,
tegelikult elavad, kuid mitte bioloogilise vormina ( s.t. eksisteerivad elektromagnetväljana ) ja
maavälises keskkonnas. ÜRO 2014 ja 2015 aasta andmete kohaselt on Maal elanud kokku umbes
107 miljardit inimest ja neist ligikaudu 6,5 % elab praegusel ajal. Järelikult on surnuid inimesi
ülekaalukalt rohkem kui elavaid.
Uurides abduktsiooni juhtumeid on kosmosetulnukad kontaktleritele väga selgelt mõista andnud,
et elu Universumis on tegelikult väga levinud nähtus. Planeet Maa polevat kaugeltki ainuke paik
Universumis, kus eksisteerib mõistuslik elu. Universumis olevat tuhandeid planeete, kus eksisteerib
elu ja seda väga erinevate vormidena. Eluvormid pidavat teineteise suhtes väga suuresti varieeruma
ja ka nende bioevolutsioon pidavat üsna suurel määral erinema Maa eluslooduse arengust.
1.4.2 Üldine eshatoloogia
Maailma ( või inimkonna ) lõpust on tsiteeritud enamikes maailma religioonides. Kuid teades
nüüd religiooni tegelikku reaalsust ehk selle tagamaid võib üsna kindlalt väita seda, et maailma lõpp
ei tähenda sisuliselt mitte midagi muud kui tulnukate saabumist planeet Maale ehk avalikku
kontakti inimestega ja seega inimühiskonna senise valitsemise korra lõppemist. See toob endaga
kaasa üleüldise rahuaja, mis tähendab inimeste agressiooni lõppemist Maal ja materjalistliku ning
maskuliinse inimühiskonna muutumist maavälise tsivilisatsiooni vaimsele olemusele, mis on
pikemalt kirjutatud Maailmataju põhiliseimates teesides. Tervet inimühiskonda hõlmab suur
muutus. Tulnukate saabumisega Maale saavad inimesed teada ka enda ajaloolist päritolu ja
bioloogilist seost maaväliste tsivilisatsioonidega ning religioonide tagamaadest. Arheoloogia
teadlastele on see muidugi tohutu üllatus, et inimene ei põlvnegi täielikult ahvist. See on aeg mil
religioon ja teadus ühinevad. Teadlastele suureks üllatuseks osutub ka veel see, et maaväliseid
tsivilisatsioone on erakordselt palju ja nad kõik on väga mitmekesised ning nende bioevolutsioon
erineb Maa omast. Elu levimine Universumis on tegelikult väga levinud ja mitmekülgne. Sensitiivid
peavad tulnukate saabumist Maale inimkonna ajaloo suurimaks „vaimseks hüppeks“. Muutuvad
seni kehtinud üldiselt domineerivad arusaamad teadusest ja religioonist ning ka kultuuri
traditsioonid. Inimeste teadvusesse imbub üha selgemalt meie asukoht Universumis ja vasakpoolsed
maailmavaated poliitikas on isegi rohkem päevakorras kui demokraatia ise. Inimeste isiklik heaolu
sõltub täielikult sellest, et mida nad on oma elu jooksul korda saatnud. Tänapäeva inimesi võlub
üliarenenud tulnukate teaduse kõrgtehnoloogilised võimalused, kuid üsna varsti saab selgeks
arusaam, et tööstus- ja majandusühiskond ei ole tegelikult lõplik või ainus elukorralduse vorm.
Isikulise Jumala mitte olemasolu ärritab suurel määral kogu Maa usueliiti ja religiooni tõsimeelseid
järgijaid nii nagu teadlasi tulnukate geneeetiline eksperiment inimkonnaga.
Tuhande aastast keskaega peeti kunagi inimkonna viimaseks ajastuks, mis pidi eelnema Kristuse
teisele tulemisele. Teatud mõttes oli see ka tõsi, sest keskajale järgnes ju tormiline teaduse areng,
mis sisuliselt võibki tähendada uut ajastut tervele inimkonnale. Kuid enne teaduse plahvatuslikku
arengut eelnes siiski ka nö. ülemineku periood. Seda nimetatakse valgustusajastuks. Inimühiskonna
teaduse progressi areng kestab siiani. Teaduse areng on võrreldes kogu inimajaloo perioodiga
toimunud suhteliselt lühikest aega, kui jätta kõrvale mõned üksikud teaduse ja tehnika saavutused
antiikajal ( näiteks avastused matemaatika ja loodusfilosoofia vallas ) ja keskajal ( näiteks
Gutenbergi trükikunsti leiutamine ). Kuna maavälised tsivilisatsioonid võtavad inimkonnaga
kontakti tulevikus ehk alles sellisel ajastul, mil domineerib täielikult teadus ja tehnika ( mitte aga
religioosne maailmapilt nagu näiteks oli seda keskaja ühiskonnas ), siis seega võib julgelt järeldada,
et inimühiskonna teaduslik areng eelneb tulnukate saabumisele planeet Maale. Tulnukate
inimröövide juhtumite uurimustes on selgunud, et inimeste teaduse ja tehnika areng on olnud
mõnevõrra isegi tulnukate kunagisest tehnilisest arengust kiirem. Kuid seevastu vaimne areng
olevat jäänud kaugele selja taha. Teatud mõttes on teaduse kiire areng inimühiskonnas ettevalmistus
tulnukate saabumisele planeet Maale, et inimesed mõistaksid nende maailma, nende oskusi ning
võimalusi teaduslikust vaatenurgast mitte näiteks keskaja arengutasemest lähtudes, mis jätab
25