teaduse areng faktist, et me mõistame millalgi, et me oleme milleski kunagi eksinud.“
UFO nähtuste suur vastuolu kaasaegsele ( üsna ülbele ja näiliselt kõiketeadvale ) teadusliku
maailmapildile tekitab suurt aukartust UFO-de ees. Tekib inimese tühisuse tunne ja mõte astuda
kontakti kosmiliste tsivilisatsioonidega. Just ühe inimese uskumatute läbielamistega algasid
enamasti kõik religioonid. Kuid tänapäeval on väga paljud inimesed kohtunud tulnukatega ja
seetõttu on neil enamasti kindel veendumus ( usk ) oma läbielatu tõelisusesse. Tuhandete inimeste
usk UFO-desse põhineb nende omal isiklikel kogemustel. Ka sellisel juhul funktsioneerivad need
nähtused ja selle mõjud nii nagu seda oli Fatimas, Lourdes´is ja palju mujalgi.
Maailma üks juhtivamaid tulnukate inimröövide juhtumite uurijaid oli psühhiaater dr. John E.
Mack. Ta oli Harvardi Meditsiinikooli professor ja Pulitzeri preemia laureaat. Oma uurimuste
alguses kahtlustas Mack, et inimesed, kes räägivad oma tulnukate röövidest, kannatavad
vaimuhaiguste käes. Kuid hiljem mõistis ta, et nendel inimestel ei esinenud tegelikult
mittemingisuguseid patoloogiaid ja seetõttu hakkas ta teemat veelgi põhjalikumalt uurima. Inimeste
kohtumised tulnukatega on tohutul määral mõjutanud inimeste maailmavaadet. Inimeste vaimne
tunnestuslikkus on seejärel suurenenud ja muretsetakse palju rohkem keskkonna pärast. Mack uuris
inimeste kui psühhiaatrina subjektiivseid lugusid tulnukate inimröövidest, kasutades
psühhoanalüüsi peamiseid uurimismeetodeid: hinnata inimeste lugude autentsust ja afektiivset
intensiivsust, tuleb olla järjepidev erinevate lugude võrdlemisel, uurida inimeste motivatsiooni,
kriitilisust, tõsiseltvõetavust, ausust jne. Erilise tähelepanu all oli kindlasti uurida tulnukate
inimröövide seotust inimese enda kogemustega ja kuidas see kogemus suhestub inimese enda
varasema elu suhtes ehk uurida lugude üldist konteksti. Kriitikud aga leiavad, et uuritavaid isikuid
on võimalik uurimise käigus mõjutada ja seeläbi inimesed loovad endale kogemusi, mis vastavad
uurijate ootustele ja mõjule. Mack aga oma uurimustes leidis, et see võimalus on siiski kaduv väike.
Kui ka uurijad püüavadki uuritavaid kuidagigi mõjutada, siis lõpeb see enamasti läbikukkumisega.
Kummalisel kombel arvavad enamus tulnukate inimröövi üleelanutest, et nende kogemus võis olla
pigem halb unenägu, kui reaalne sündmus. Kui nad aga hiljem psühhiaatrilise uurimuse käigus
siiski avastavad, et tegemist oli ikkagi reaalse sündmusega, valdab neid hirm ja ebakindlus
võimalike korduvate juhtumite pärast tulevikus. Ei ole olemas mitte ühtegi tõendusmaterjali selle
kohta, et tulnukate inimröövid oleksid põhjustatud mingisugustest psühhotraumadest või muudest
patoloogilistest kogemustest. Mack leidis ka seda, et need ei ole valemälestused ega ka inimeste
enda poolt loodud mälestused. Uuritavate peal on kasutatud ka hüpnoosi võtteid, et läbielanud
saaksid oma kogemusi võimalikult täpselt taas üleelada ja neid siis kirjeldada. Mack leidis, et
hüpnoos on võimeline segama inimese mälu funktsioneerimist, kuid seda ei tasu ka eeldada.
Tulnukate inimröövi üleelanud inimesed kannatavad mingilmääral traumajärgse stressi all, kuid see
ei ole kogetu põhjustajaks, vaid on kogetu tagajärg. Samuti ka nende kogemused on traumadest (
per se ) tunduvalt komplekssemad.
Üleloomulikud seigad mõjutavad inimest uue usulise liikumise lätteks. Selleks peab inimene
olema teatud psühholoogiliste kalduvustega. Võib-olla tekitab uue usu ainult üks tulnukate
lähikontakt kümnest tuhandest. Religioossne või UFO ilmutus toimub teatud tingimustel – näiteks
kui juhtuvad kokku õiged ühiskondlikud ja vaimsed tingimused, kui inimene osutub tugevaks
uskujaks jne.
Üleloomulikud ilmutused või UFO nähtused eraldavad üsna sageli tunnistajat, prohvetit või
uskujat oma ühiskondlikust keskkonnast. Üsna sageli osutub nendest ühiskonnast väljatõugatu ning
ta peab „põgenema“. Just nii on olnud paljude UFO-kontaktide inimeste eluteedega. Uskujad
rändavad ära ja loovad oma enda usulahu. Nad hakkavad uutes ( otsitud ) oludes el