Sellise valgusolendi juures esineb ka inimese panoraamne tagasivaade elatud maisele elule. See
ilmneb nii negatiivsete kui ka positiivsete surmalähedaste kogemuste korral. Positiivse SLK korral
tunneb inimene tagasivaate ajal oma elatud elust suurt rõõmu:
„Kui ilmus valgus, oli esimene asi, mis ta mulle ütles: „Mida on sul mulle näidata, mida oled sa
oma elu jooksul teinud“? Või midagi selletaolist. Ja kui siis need minevikupildid algasid... Nojah,
ega ma seda valgust tegelikult sel ajal ei näinud, kui tagasivaade kestis. Niipea, kui ta oli mult küsinud, mida ma olen teinud, ja kui see tagasivaade algas, siis ta kadus, kuigi ma tundsin kogu aeg tema juuresolekut, et tema juhtiski mind läbi nende minevikusündmuste, ma tundsin tema lähedalviibimist ja aegajalt tegi ta kommentaare. Ta püüdis mulle nende minevikupiltidega midagi tõestada.
Mitte et ta oleks tahtnud näha, mida ma olen teinud – seda ta juba teadis.“
Surmalähedaste kogemuste ajal kohtutakse ka sugulastega ja sõpradega või teiste hingedega:
„Need olid kõik inimesed, keda olin oma möödunud elus tundnud, aga nad olid lahkunud enne
mind. Tundsin ära oma vanaema ja ühe tüdruku, kellega olin kohtunud koolipõlves, ja palju teisi sugulasi ja sõpru... Nad kõik paistsid olevat rahul. See oli väga meeldiv, ma tundsin, et nad olid tulnud
minu eest hoolt kandma või mind kaitsma. See oli peaaegu sama nagu oleksin jõudnud koju ja nemad olid mind seal vastu võtmas ja tervitamas.“
„Mõni nädal enne seda, kui ma oleksin peaaegu surnud, tapeti mu sõber Bob. Sel hetkel, kui ma
väljusin oma kehast, oli mul tunne, et Bob seisab sealsamas minu kõrval. Ma nägin teda oma vaimusilmas ja tundsin, nagu ta oleks seal, kuid see oli kummaline tunne. Ma ei näinud teda kehalises
olekus.“
8.4 Unisoofia ja SLK erinevused ning sarnasused
Sellistel tajudel, mis ilmnevad inimese surma hetkel, on palju ühiseid iseloomujooni ka Unisoofias kirjeldatud tundmustega. Need tajuefektid sarnanevad väga nendele kogemustele, mida
kogevad inimesed suremise hetkel ehk kehast väljumisel. Analoogiaid saab siin välja tuua nii
mõndasidki taju elemente. Näiteks aja- ja ruumitaju korral kogeb inimene „surnud olles“ ajatust ja
ruumitust. Kuid sellist taju elementi on kirjeldatud ka Unisoofias. Ajatu ja ruumitu taju tekib
inimesel siis, kui ta teleportreerub ajas või ruumis. Seda kogevad näiteks ajarändurid. Aega ei ole
nende jaoks enam olemas, sest ajas saab ju liikuda nii edasi kui ka tagasi. Tajutakse seda, et
Universum on ajatu. Kui inimene näeb ( SLK-de korral ) enda maapealse elu erinevaid etappe
mingisuguses panoraamses visualisatsioonis ülima valgusolendi juures olekul, siis seegi on teatud
mõttes ajataju uutmoodi tunnetamine. Inimene näeb oma elu tagasivaatel peaaegu kõiki elu etappe,
mis temaga kunagi võis toimuda. Sarnaselt mõt FW2