Maailmataju September 11 | Page 246

tajudega seonduvatest elamustest. Need on ikkagi olemas hoolimata sellest, et kas need on siis reaalselt olemas või mitte. Me vaatame seda, et kuidas on sellised erakordsed tajuelamused seotud Unisoofias kirjeldatud tajukogemustega. Need tajukogemused, mida me hakkame lähemalt uurima, esinevad inimese surevas ajus. Need on meditsiiniliselt dokumenteeritud vastavate ajuteadlaste poolt ja seega kahelda nende olemasolus pole reaalselt võimalik. Teadlaste küsimust, et kas need surmalähedased kogemused on reaalsed või lihtsalt sureva aju illusioonid, käsitleb ja uurib Maailmataju valdkond ehk regioon nimega ülitsivilisatsiooniteooria. Surmalähedasi kogemusi on kogenud miljonid inimesed üle kogu maailma. Nende inimeste tunnistused kogetud elamuste kirjeldamisel langevad kokku Unisoofias kirjeldatud psüühiliste ilmingutega. Seda võivad kinnitada SLK-de kogemustega inimesed, kes hiljem on lugenud Unisoofia erialast kirjandust. Selles mõttes on Unisoofias kirja pandud reaalsete inimeste reaalsed kogemused, tundmused, mida siis psühholoogia seaduspärasustega kirjeldatakse või seletatakse. Nende tunnistused annavad vähemalt kaudseid tõendeid Unisoofias esitatud psüühiliste ilmingute olemasolus. Ja seetõttu me tutvumegi lähemalt nende salapäraste psüühiliste ilmingutega. 8.2 Inimeste kogemused ajusurmas Meditsiini kiire areng on võimaldanud üha enam inimesi päästa surma käest. Sellistel juhtudel on üha enam inimesi jutustanud oma kehavälistest kogemustest, mille korral on nad tundnud erakordset rõõmu ja rahulolu, kohtumisi varem surnud inimestega ja sugulastega, olnud telepaatilises ühenduses valgusolenditega ning näinud panoraamseid tagasivaateid oma maisele elule. Sellised teated on hakanud paljusid meedikuid ja psühholooge huvitama, sest need nähtused üha enam sagenevad ja need kõik on omavahel ka väga sarnased. Teadlased on hakanud neid nähtusi nüüd ka teaduslikult uurima ja neid nähtusi nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks ehk lühidalt lihtsalt SLK-deks. Doktor Raymond Moody on filosoof ja psühhiaater, kes on ilmselt ka kõige kuulsam SLK-de uurija. Tema kaks esimest raamatut on ilmselt üks parimaid SLK-de kohta tehtud uurimusi. Üks raamat kannab pealkirja Life After Life ( Elu pärast elu ) ja teine Reflections on Life After Life ( Mõtisklusi elust pärast elu ). Moody küsitles oma uurimustöö ajal väga paljusid inimesi, kes olid SLK-dega kuidagi seotud. Moody liigitas neid inimesi suurde kahte rühma – inimesed, keda oli võimalik pärast kliinilist surma ellu tagasi äratama, ja inimesed, kes olid surmale väga lähedal, sest neil esinesid väga rasked traumad või haigused. Raamatus „Elu pärast elu“ arvab Moody üldiselt, et kogemused, mis SLK ajal esinevad, on kõikide juhtude korral õndsalikud. Väga sageli ei saa inimesed neid elamusi kirjeldada sõnadega, sest need kogemused on niivõrd meeldivad, rõõmsad ja erakordsed. Surmasuus olles ei soovidutki enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Sellepärast, et see kogemus või elamus oli niivõrd vapustav ja silmiavav. Kuid raamatus „Mõtisklusi elust pärast elu“ esitab Moody peale positiivsete SLK-de ka negatiivseid SLK-sid. Näiteks on inimesi, kes on näinud surmasuus olles hoopis põrgu moodi elamusi, mitte valgusolendeid või surnud tuttavaid ja inimesi. Need on aga äärmiselt ebameeldivad kogemused, mis täielikult vastanduvad õndsale kogemusele. Neid kogemusi tundnud inimesed said aru, et nad olid oma maises elus midagi valesti korda saatnud. Näiteks selliste inimeste hulgas oli inimesi, kes püüdsid ennast tappa. Positiivsete SLK-de korral tunneb inimene ääretult suurt rõõmu, rahu ja õnne. Nähakse valgusolendit, kes on ülimalt aukartustäratava ja meeldiva olekuga. Temast kiirgab ülimat armastust ja rahulolu ja näitab tulijale suurejoonelist panoraamset tagasivaadet tema maisele elule. Valgusolendeid on seal veelgi, kes kõik kiirgavad ülimat armastust ja kellel on piiritud teadmised kõige kohta. Nende suhtlus toimub ainult läbi telepaatia. Positiivsed SLK-d on üsna sageli väga hästi meeldejäävad ja elamused on väga erksad, mitte ähmased või „unised“ kogemused. Näiteks kultuurantropoloog Patrick Gallagher oli 1976. aastal pärast õ